Proovisime ära: Destiny

4

Disclaimer: Hei! Enne kui mu artiklit lugema hakkad, siis veendu, et ega sa hoopis ülevaadet ei otsinud , antud artikkel on meelelahtuseks ja minu isiklik ”kogemus” mängust.
Erik Kissi põhjaliku ülevaate leiad siit : DESTINY – UUS KUUM ULMEMÄNG VÕI KESKPÄRANE SHOOTER?

Kõigepealt ma alustaks sellest, kui väga ma kohe üldse FPS inimene ei ole. Ma olen siiski oma arvestatava jao FPS mänge mänginud(F.E.A.R. , mõned COD:MW seeriad etc) ja need on mulle ka meeldinud. Miskipärast nad siiski kunagi peale Story(v esimese peatüki) läbimist uuesti mu konsoolini teed ei leia. Ma ei tea milles asi on… Võibolla meeldib mulle oma tegelast näha või tõesti vahelduseks midagi muud teha, kui ainult päästiku-pidu pidada või on asi tõesti selles, et mulle meeldivad oma röstsaiad just sel õigel viisil pruunistatult… Ma tõesti ei tea.

Destiny’st olin juba varem ka kuulnud aga kohe kui nägin, et tegemist on FPS mänguga, ”ALT+Fneljasin” ma oma brauseri videvikku.
Miskipärast siiski, mu youtube ja facebooki ajajoonele ilmus nii palju Destiny artikleid ja videosid, et otsustasin siis ühe või kaks algusest lõpuni vaadata. Kusjuures video, mis mind enim paelus oli täpselt see, kus kolm tegelast naljatades ja lõbusalt mööda planeete hüppasid ja ülikergelt ja vaevata märulivalguses tulnukaid maha nottisid(Kahju ainult, et reaalselt mäng üldse selline pole).
Mulle hakkas ka see huvi pakkuma, et tegemist oli MMORPG laadse mänguga – Ja mina armastan MMORPG’sid.
Ma võiks oma MMORPG armastasusest ka pikemalt rääkida, aga ma arvan, et isegi mind huvitaks see lugu vähem kui sind.
Niisiis nädal enne Destiny väljalaske kuupäeva: võtsin ma oma matkakoti selga, kontrollisin hingeõhku ja kepslesin Euronicsi poole, et teha oma eeltellimus. Poolteist nädalat hiljem* oli mul mäng käes(Kusjuures, see on esimene FPS mille eest ma raha olen välja käinud) ja konsooli plaati sisestades pidin veel enne mõnele sõbrale snapchattima seda erilist sündmust.
Nii! Ma olen valmis!
Playstation 4 tööl, snapchatitud, kiiresti kontrollin, kas DS4 aku täis, plaat sees: Ready! Set! Update!
Seni kuni Day1 patch tõmbas, uurisin siis mängukarpi. ”Ohoo, juba expansion pack’ide lipik karbivahel… word?”
Me kõik teame, et tänapäeval valmib extra content enne mängu ilmumist aga vähemalt jätke siis mängijatele mulje, nagu te ei teaks, et me seda juba teame.
-Okei, uuendus nüüd olemas.
Hakkame tegelast tegema. Valida sain siis kolme rassi ja kolme sõduritüübi vahel. ( Btw ma ei hakka siin täpselt neid kirjutama, mis klassid ja mis rassid. Kui sind see aga huvitab, siin on taaskord Eriku artikkel.)
Ma valisin siis endale EXO Titan’i. Esimest korda oma MMORPG ajaloo vältel valisin ma n.ö. warriori. Noh. Esimene ostetud fps, esimene ”warrior” klassi tegelane. Ma ei tunne end isegi ära.
Alustan siis mängu ja graafika huvitas mind loomulikult esimesena, oli ju suur Hype selle mängu ilu kohta. Nad ei valetanud, mäng oli tõesti ilus… Aga mitte nii ilus. Mul olid ootused tõesti kõrgel. Arvestades fakti, et tegemist oli FPS mänguga kus minu arust on peaaegu alati graafika olnud teistest mängudest natuke ilusam(Kas asi võib olla selles, et peategelast pole vaja disainida ja selle arvelt tehakse ilusam miljöö? Ja siin mängus kusjuures saad ju enda tegelast ise disainida. Ma näen seost siin.)

Niisiis, cutscene algab ja lendab ringi üks väike valge jõulukaunistus. Tegemist on siis GHOST’iga, kes minu laiba üles leiab räsitud paigast ja seletab mulle, kes ma olen ja kus ma olen. Amneesia probleem seega lahendatud! Kust ma tulen ja kuidas ma sinna sain, jääb mulle aga mõistatuseks. Hangover 4?
Kusjuures, mind jubedalt vihastas esimene asukoht planeedil Maa. Bungie ei oleks nagu absoluutselt oma kodutööd teinud.”Vana Venemaa” ? Really? See on igale föderatsiooni asunikule ju solvav. Asukoha konditsiooni arvestades, saame me ju kõik aru, et sobilikum nimetus oleks olnud ”Modernne Moskva”. Meil on terve planeet, nii palju võimalusi  ja nad ikkagi suutsid valida just ainsa koha maailmas, mis näeb nagunii juba välja nagu tuumasõja järgne kunagi asustatud koht.
Olgu, ma juhuslikult siis leian endale relva maast ja asun tulnukaid kõmmutama. Esialgu tundub natuke igav aga ok, see on ju alles mängu algus ja siis hiljem hakkab parem action pihta. Eks ju?
Niisiis, tutvustusmissioon on läbi ja ma leian endale kosmoselaeva ja lendan sellega ainsasse inimeste poolt asustatud linna. See on siis mängu HUB, ”Torn”, kus sa saad omale relvi, rüüd ja missioonide autasusid ja muud. Natuke tagasihoidlik tundus kogu see suurepärane mängu HUB.
Aga hei, kui siin juba tagasihoidlikkusest rääkida, sa seda suurt valget muna, mis keset linna hõljub tähele panid? Minu esimene mõte oli, et FIFA ja Apple’i hübriid. Aga tegelt oli see mingi ”bla-bla-bla keda huvitab, aitas tsivilisatsiooni arengule kaasa ja pikendas eluigasid 3kordselt”, kui täpsemalt teada tahate, Eriku ülevaade.

Tornis sain kõik oma vajalikud asjad tehtud ja asusin siis oma tegelast leveldama. Valisin ja arendasin oma relvaarsenali. Relvaarsenal on tegelt väga tavaline ja mugav. Aga scifi shooteri kohta ikkagi liiga tavalised ja liiga mugavad relvad. Ühtegi läikivat laserkeevitajat mulle ei antud. Granaadid sain mingi aeg, mida saan ühe korra kasutada ja siis pean ootama 2 minutit, et saaksin teise visata. Üks laiemat ala kattev skill tekkis mul ka hiljem, aga sellega oli sama lugu: kasutan ühe korra ära ja pean ootama viisteist minutit, et seda uuesti kasutada saaks. Mis eriti jube oli, oli tõsiasi, et kui ma ”keelatud kohas” surma sain(Koht, kus surma saades pead taasalustama checkpointist, sind ei elustata seal samas uuesti nagu muidu) ei taastunud mu kuulid, mu granaadid ega special rünnak kunagi checkpointi eelsesse seisu aga vastased, kõik tekkisid tagasi. Kohati oli see mäng ikka tõeline piin. Korduvad katsed läbida tulutult mingi missioon, mis premeeris mind luupainajalikult igava story klipiga, mis paistis puhtast õhust võetud olevat ja mitte millegagi seonduv. Teine kord aga peale trigger-party’t premeeriti mind hoopis uue ja veel tüütuma vastasega, keda ma pidin oma kuulidega minutite kaupa kastma, et tõdeda : ”I’m screwed!”
Ma pidevalt mängides ootasin, et kuna küll nüüd huvitavaks läheb ja midagi toimuma hakkab, kuni see mind tabas: See ongi kõik, mis see mäng mulle pakkuda suudab!
Korduv, monotoonne tulistamine.  Mitte midagi uut.
Ainuke asi, mis pinget pakkus oli levelite saamine ja välimuse uuendamine. Aga seegi muutus igavaks, sest kunagi ei klappinud rüüde komplektid. Kui alguses oli tunne, et mu tegelane on eriti laheda välimusega ja kui veel leveleid teen, siis saan ju veel vingemat varustust.
Saingi… Üle ühe erinevaid esemeid.. varustus, mis välimuselt ei klappinud. Olgu, tunnistan, mul sõber Mihkel rääkis täna, et ”Tornis” on võimalik kuskil varustuse välimust/värvi muuta. Ise ma seda ei leidnud ja kahjuks selleks ajaks olin mina Destiny oma konsoolist välja võtnud, tagasi karpi asetanud, et ta iial enam mu konsooli ei naaseks.

Natuke creditit ma annaks siiski Bungiele, et vähemalt saad story co-op’is läbi mängida. Aga selles mängus ei ole absoluutselt stealth elemente, ehk koordineerimisest sõpradega võib põhimõtteliselt ainult unistada. Aga ok, sellest mööda vaadates ja siiski natuke kujutlusvõimet kasutades on siiski väga lõbus sõbraga koos mängida. Kuni viie minuti või tunni pärast uuesti ära tüdined.
Ja lõpetuseks, kui tahad, et teised mängus olijad sind fireteami kutsuksid, siis pead minema menüüsse ja muutma meeskonda kutsed ”avalikuks”, sest tavasätetes on kutsed alati privaatsed ning seda pead sa tegema iga kord kui sisse logid mängu.

Tahes tahtmata võrdlesin ma mängu pidevalt Warframe’ga: tasuta saadaval, ainult online(ei vaja psPLUS tellimust), saad oma tegelast disainida ja leveldada, kohandada skille oma eelistuste järgi, uuendada tegelast, klanni- ja avalik jututuba. See tasuta mäng tundub hoopis innovaatilisem, kui Destiny. Mäng on 3rd person shooter ja tekitab hoopis rohkem tunnet, et sa mängid ülitugeva tegelasega. Pidev co-op ja samuti erinevatel planeetidel ringiliikumine.

Ja see ongi kõik! Minu arust on Destiny mäng, mis ei paku mitte midagi uut ega huvitavat ja on monotoonselt korduv ning igav.
Mitte just parim FPS, mida ma mänginud olen.
PS! Häälvestlused mängus on piiratud. ONLINE MÄNG!

JAGA
  • Rüüde värvust saab muuta värve ostes mingi tüübi käest, kui ostetud värvikombinatsiooni omale “equippid” siis muutub armor ühte värvistiili. Mul hetkel roheline/kuldne, aga olemas veel lilla/sinine ja punane. Mis puutub kolmese tiimiga vaenlaste raskusteta maha nottimisse – siis kui level juba 10+ mine tagasi maa peale kas missioone tegema või niisama tiirutama ja võtadki kõik vaenlased ilma vaevata maha, sest nad on nii nõrgad lihtsalt. Erinevatel planeetidel erineva tugevusega vastased. Kui mõni missioon liiga raskeks osutub siis tee vahepeal paar kõrvalmissiooni ja kogu paar levelit juurde ja voila… ei olegi enam raske. Fireteami kutsete värk vist mingi PS4 teema, Xbox One peal pole seda seadet kunagi näppinud ja mind saab alati kutsuda, samuti teistel keda kutsunud olen on see valik alati aktiivne. Ja “et vähemalt saad story co-op’is läbi mängida” – selles mängus saab absoluutselt kõike co-op mängida, mitte ainult stoori (ja nii ongi mõeldud). Graafika ei saagi miski ülim olla (kuigi on väga hea), tegemist on alati online open world mänguga, mis ei ole tavaline lineaarne koridori mäng, kus ongi võimalik igat detaili viimseni lihvida (Uncharted, Last of US, Battlefield jne…). Hetke stoorimissioonid pidavat olema vaid sissejuhatus sellele mis tulema hakkab, nii on meelde jäänud kusagilt, kuid olenemata heast stoorist oli see “sissejuhatus” häbiväärselt lühike ja lihtne. Mina tegin stoori üksinda läbi. Õnneks on mängus nii palju muud teha – PvP areen, Strike playlistid mis on üle prahi, Bountid, stoorimissioonid Hard või Heroic raskusel, mis lisanduvad valikusse alles kõrgemate levelite juures jne… MMO poolest meeldis mulle Defiance kõvasti rõhkem (skill tree, relvad, armor jne..) aga Destiny omab kõvasti vähem vigu ja on silmale ka sõbralikum + ei ole nii palju disconnecte.

    • Marko Looman

      Nõustun sinuga. Aga midagi tahaks lisada, Open World mäng küll etc
      aga on see ikka suht lineaar koridori Open World minu arust. Ma väga ootasin OW aspekti mängus aga selles pettusin ka kohutavalt. Minu arust jube väike vabadus free roamides ja olulist avastamisrõõmu ma küll ei leidnud.
      Suht feiliks pidasin veel seda ka, kui vastased alati samas kohas respawnisid. See muutis minu arust ka selle ‘free roam’i väga ettearvatavaks ja kergesti ära õpitavaks.

      • Sa vist maalt ja kuult kaugemale eriti ei jõudnud? Mul näiteks veenus ja mars täiesti avastamata veel, stoori küll seal ära tehtud aga niisama ringi sõitma veel ei ole jõudnud seega avastamisrõõmu veel on. Maalt hoian meelega eemale, seal on igav. Sina kui MMO sõber peaksid teadama, et täpselt sellised MMO-d ongi ju, kus missioonid viivad samadesse kohtadesse ainult erinevate ülesannetega ja vaenlased ilmuvad suht alati samadesse kohtadesse, kui ei ole just mingi random event mille mäng genereerib. Kohti võiks jah rohkem olla aga ka sel juhul hakkaksid need korduma. MMO-ga ongi selline hea asi, et erinevad uuendused toovad tihtilugu uut sisu kaasa, kas asukohti, missioone, tegelasi vms. seega tasub oodata. Kuna Destiny ei ole mäng, millel konkreetne lõpp oleks siis ei saa siin ka ühtset pilti veel luua, eks näis mis tulema hakkab. Defiance oli ka alguses nii nagu ta oli aga uuendustega läks asi ikka väga palju paremaks. RPG elemendid on siin mängus küll minimaalsed, MMORPG-ks ma teda ei nimetaks, tavaline MMOFPS. Polegi nagu suuri valikuid mida teha saaks, paar upgrade oma klassile või relvale, that’s it. Mängutootja ei ole ka kusjuures seda kunagi MMORPG-ks nimetanud, see on mingi inimeste endi väljamõeldis. Mul veel koppa ette pole visanud, not even close, ootan põnevusega juba õhtut mil saaks jälle puldi haarata ja Strike playlisti tööle lükata või mõned bountid ära teha. Kui tahad täiesti random free roam mängu siis võta minecraft ligi, seal küll stoorit ega RPG elemente väga ei ole aga näiteks PC-l ja mobiilsetel seadmetel on lõputud maailmad, kus võid ringi rännata ja avastada nii palju kui süda lustib. Vaenlaseid jagub, külasid ja maha jäetud kaevandusi/templeid samuti. 😀 Kuigi mul on tunne, et sa pole minecrafti tüüpi mees 😛

  • Erik Kiss

    Nende värvidega on jah nii, et erinevatel armoritel erinev värv. Aga neid erinevaid värvikapsleid (shader) kukub vaenlasi tappes piisavalt suur hulk, et tornis ei peagi raha maksma selle eest tollele tädile.

    NB! Shaderi kasutamise võimalus tekib alates level 20’st (või oli see lvl 18). Enne seda ei saa muuta, ja sisuliselt puudub sel mõte kah, sest lvl 20 saab bountysid ja hard tasemega missioone valides 5-6 tunniga kätte.

    Mis “koordineerimisest sõpradega võib põhimõtteliselt ainult unistada” teemasse puutub, siis see sõltub kellega koos mängid. mingite suvalistega ilmselt jah mitte. Sõpradega aga saab taktika ilusasti paika panna. Ja mingeid very hard strike tehes näiteks ei olegi teistmoodi võimalik kui AINULT omavahel kommunikeerudes. Mihkel võib sulle rääkida kuidas me paari missiooni tegime mis esmapilgu suht mission impossible tundus. Otsisime kahekesi omale safe place kuhu taganeda saime kui kuumaks läks. Ja üritasime püsida tulejoonel kus surma saamise korral teine sind uuesti jalule aidata sai. Ning üritasime vastaseid pommitada üks ühelt tiivalt teine tiivalt. Põmm põmm, tüüp keerab sinu poole, peitu. Seepeale teine kohe kui vastane perse sulle keeras andsid omalt poolt laksud kirja ja kui ringi keeras, peitu, et teiselt poolt teine jälle kostitada saaks. Või näiteks seal maa strikes, üks üleval korrusel, teine teisel. Üks tõmbab kera tähelepanu endale, siis teine, jne. Või siis üks hoiab kera tegevuses, teine kostitab kera sõpru kuulidega. Ja probleemi korral kohe teisele infot et mis kus tulemas või kust mida saab. Kahju et teineteisele ammot visata ei saa. Siis oleks veel eriti cool, ühes missioonis kus free ammo ebaõnnestus oleks see teineteisele ammo viskamise värk abiks olnud. Ja kui emb kumb meist lolli peaga surma sai, siis sai otsitud turvaline tee et sõber jälle jalule aidata. Nii et tegelikult saab teineteisega ilusasti koostööd teha. Ja tulebki teha, vastasel juhul võid unistadagi mõne missiooni tegemisest. Tänasest on ka Raid väljas. Ja kui seal teineteisega infot ei jaga, siis võid seda missiooni kasvõi 6 tundi teha, aga ilmselt ära ei tee sa seda kunagi. Call of Duty tüübid kes meeskonna koostööst maad ega ilma ei tea jäävad Destinys varem või hiljem hätta. Destinys ei ole oluline kes kui palju kille teeb, tähtis on lõpptulemus. Nii et ses mõttes mulle Destiny täitsa isegi meeldib. Nüüd tuleb Raidi jaoks uurida mis päev ja kell on parim aeg et kokku saada 6 sõpra, et raid ära teha.

    Mis open worldi puutub, siis olen sinuga 100% nõus. Kui mingi Fallout New Vegasega või Elder scroll seeriatega võrrelda näiteks, <- mis on open world. Siis Destiny ja open world my ass. See et su koridorid on nüüd suuremad ja laiemad ei tee asjast veel open worldi. Nad jäävad endiselt koridoriteks. Ja kohati ajas paaris koridoris see marru. Hüppasin ja ronisin kalju otsa ära et otse teisele poole ilma ringita saada, ja oplallaaa mis selgus - nähtamatu SEIN OLI EES - mis see loeb et seal teisel pool seina on su maailm ja ümber kalju minnes saad sinna vaenlasi peksma, aga otse üle mäe ei saa. <- open world my ass. Mingi vaadaku fallouti või elder scrollist mis asi on open world! Destiny koridoritega liivakasti ei saa open worldiks nimetada. Või tahab keegi mulle väita et ka Dragon Age II oli sel juhul open world?