Proovisime ära: Destiny

4

Disclaimer: Hei! Enne kui mu artiklit lugema hakkad, siis veendu, et ega sa hoopis ülevaadet ei otsinud , antud artikkel on meelelahtuseks ja minu isiklik ”kogemus” mängust.
Erik Kissi põhjaliku ülevaate leiad siit : DESTINY – UUS KUUM ULMEMÄNG VÕI KESKPÄRANE SHOOTER?

Kõigepealt ma alustaks sellest, kui väga ma kohe üldse FPS inimene ei ole. Ma olen siiski oma arvestatava jao FPS mänge mänginud(F.E.A.R. , mõned COD:MW seeriad etc) ja need on mulle ka meeldinud. Miskipärast nad siiski kunagi peale Story(v esimese peatüki) läbimist uuesti mu konsoolini teed ei leia. Ma ei tea milles asi on… Võibolla meeldib mulle oma tegelast näha või tõesti vahelduseks midagi muud teha, kui ainult päästiku-pidu pidada või on asi tõesti selles, et mulle meeldivad oma röstsaiad just sel õigel viisil pruunistatult… Ma tõesti ei tea.

Destiny’st olin juba varem ka kuulnud aga kohe kui nägin, et tegemist on FPS mänguga, ”ALT+Fneljasin” ma oma brauseri videvikku.
Miskipärast siiski, mu youtube ja facebooki ajajoonele ilmus nii palju Destiny artikleid ja videosid, et otsustasin siis ühe või kaks algusest lõpuni vaadata. Kusjuures video, mis mind enim paelus oli täpselt see, kus kolm tegelast naljatades ja lõbusalt mööda planeete hüppasid ja ülikergelt ja vaevata märulivalguses tulnukaid maha nottisid(Kahju ainult, et reaalselt mäng üldse selline pole).
Mulle hakkas ka see huvi pakkuma, et tegemist oli MMORPG laadse mänguga – Ja mina armastan MMORPG’sid.
Ma võiks oma MMORPG armastasusest ka pikemalt rääkida, aga ma arvan, et isegi mind huvitaks see lugu vähem kui sind.
Niisiis nädal enne Destiny väljalaske kuupäeva: võtsin ma oma matkakoti selga, kontrollisin hingeõhku ja kepslesin Euronicsi poole, et teha oma eeltellimus. Poolteist nädalat hiljem* oli mul mäng käes(Kusjuures, see on esimene FPS mille eest ma raha olen välja käinud) ja konsooli plaati sisestades pidin veel enne mõnele sõbrale snapchattima seda erilist sündmust.
Nii! Ma olen valmis!
Playstation 4 tööl, snapchatitud, kiiresti kontrollin, kas DS4 aku täis, plaat sees: Ready! Set! Update!
Seni kuni Day1 patch tõmbas, uurisin siis mängukarpi. ”Ohoo, juba expansion pack’ide lipik karbivahel… word?”
Me kõik teame, et tänapäeval valmib extra content enne mängu ilmumist aga vähemalt jätke siis mängijatele mulje, nagu te ei teaks, et me seda juba teame.
-Okei, uuendus nüüd olemas.
Hakkame tegelast tegema. Valida sain siis kolme rassi ja kolme sõduritüübi vahel. ( Btw ma ei hakka siin täpselt neid kirjutama, mis klassid ja mis rassid. Kui sind see aga huvitab, siin on taaskord Eriku artikkel.)
Ma valisin siis endale EXO Titan’i. Esimest korda oma MMORPG ajaloo vältel valisin ma n.ö. warriori. Noh. Esimene ostetud fps, esimene ”warrior” klassi tegelane. Ma ei tunne end isegi ära.
Alustan siis mängu ja graafika huvitas mind loomulikult esimesena, oli ju suur Hype selle mängu ilu kohta. Nad ei valetanud, mäng oli tõesti ilus… Aga mitte nii ilus. Mul olid ootused tõesti kõrgel. Arvestades fakti, et tegemist oli FPS mänguga kus minu arust on peaaegu alati graafika olnud teistest mängudest natuke ilusam(Kas asi võib olla selles, et peategelast pole vaja disainida ja selle arvelt tehakse ilusam miljöö? Ja siin mängus kusjuures saad ju enda tegelast ise disainida. Ma näen seost siin.)

Niisiis, cutscene algab ja lendab ringi üks väike valge jõulukaunistus. Tegemist on siis GHOST’iga, kes minu laiba üles leiab räsitud paigast ja seletab mulle, kes ma olen ja kus ma olen. Amneesia probleem seega lahendatud! Kust ma tulen ja kuidas ma sinna sain, jääb mulle aga mõistatuseks. Hangover 4?
Kusjuures, mind jubedalt vihastas esimene asukoht planeedil Maa. Bungie ei oleks nagu absoluutselt oma kodutööd teinud.”Vana Venemaa” ? Really? See on igale föderatsiooni asunikule ju solvav. Asukoha konditsiooni arvestades, saame me ju kõik aru, et sobilikum nimetus oleks olnud ”Modernne Moskva”. Meil on terve planeet, nii palju võimalusi  ja nad ikkagi suutsid valida just ainsa koha maailmas, mis näeb nagunii juba välja nagu tuumasõja järgne kunagi asustatud koht.
Olgu, ma juhuslikult siis leian endale relva maast ja asun tulnukaid kõmmutama. Esialgu tundub natuke igav aga ok, see on ju alles mängu algus ja siis hiljem hakkab parem action pihta. Eks ju?
Niisiis, tutvustusmissioon on läbi ja ma leian endale kosmoselaeva ja lendan sellega ainsasse inimeste poolt asustatud linna. See on siis mängu HUB, ”Torn”, kus sa saad omale relvi, rüüd ja missioonide autasusid ja muud. Natuke tagasihoidlik tundus kogu see suurepärane mängu HUB.
Aga hei, kui siin juba tagasihoidlikkusest rääkida, sa seda suurt valget muna, mis keset linna hõljub tähele panid? Minu esimene mõte oli, et FIFA ja Apple’i hübriid. Aga tegelt oli see mingi ”bla-bla-bla keda huvitab, aitas tsivilisatsiooni arengule kaasa ja pikendas eluigasid 3kordselt”, kui täpsemalt teada tahate, Eriku ülevaade.

Tornis sain kõik oma vajalikud asjad tehtud ja asusin siis oma tegelast leveldama. Valisin ja arendasin oma relvaarsenali. Relvaarsenal on tegelt väga tavaline ja mugav. Aga scifi shooteri kohta ikkagi liiga tavalised ja liiga mugavad relvad. Ühtegi läikivat laserkeevitajat mulle ei antud. Granaadid sain mingi aeg, mida saan ühe korra kasutada ja siis pean ootama 2 minutit, et saaksin teise visata. Üks laiemat ala kattev skill tekkis mul ka hiljem, aga sellega oli sama lugu: kasutan ühe korra ära ja pean ootama viisteist minutit, et seda uuesti kasutada saaks. Mis eriti jube oli, oli tõsiasi, et kui ma ”keelatud kohas” surma sain(Koht, kus surma saades pead taasalustama checkpointist, sind ei elustata seal samas uuesti nagu muidu) ei taastunud mu kuulid, mu granaadid ega special rünnak kunagi checkpointi eelsesse seisu aga vastased, kõik tekkisid tagasi. Kohati oli see mäng ikka tõeline piin. Korduvad katsed läbida tulutult mingi missioon, mis premeeris mind luupainajalikult igava story klipiga, mis paistis puhtast õhust võetud olevat ja mitte millegagi seonduv. Teine kord aga peale trigger-party’t premeeriti mind hoopis uue ja veel tüütuma vastasega, keda ma pidin oma kuulidega minutite kaupa kastma, et tõdeda : ”I’m screwed!”
Ma pidevalt mängides ootasin, et kuna küll nüüd huvitavaks läheb ja midagi toimuma hakkab, kuni see mind tabas: See ongi kõik, mis see mäng mulle pakkuda suudab!
Korduv, monotoonne tulistamine.  Mitte midagi uut.
Ainuke asi, mis pinget pakkus oli levelite saamine ja välimuse uuendamine. Aga seegi muutus igavaks, sest kunagi ei klappinud rüüde komplektid. Kui alguses oli tunne, et mu tegelane on eriti laheda välimusega ja kui veel leveleid teen, siis saan ju veel vingemat varustust.
Saingi… Üle ühe erinevaid esemeid.. varustus, mis välimuselt ei klappinud. Olgu, tunnistan, mul sõber Mihkel rääkis täna, et ”Tornis” on võimalik kuskil varustuse välimust/värvi muuta. Ise ma seda ei leidnud ja kahjuks selleks ajaks olin mina Destiny oma konsoolist välja võtnud, tagasi karpi asetanud, et ta iial enam mu konsooli ei naaseks.

Natuke creditit ma annaks siiski Bungiele, et vähemalt saad story co-op’is läbi mängida. Aga selles mängus ei ole absoluutselt stealth elemente, ehk koordineerimisest sõpradega võib põhimõtteliselt ainult unistada. Aga ok, sellest mööda vaadates ja siiski natuke kujutlusvõimet kasutades on siiski väga lõbus sõbraga koos mängida. Kuni viie minuti või tunni pärast uuesti ära tüdined.
Ja lõpetuseks, kui tahad, et teised mängus olijad sind fireteami kutsuksid, siis pead minema menüüsse ja muutma meeskonda kutsed ”avalikuks”, sest tavasätetes on kutsed alati privaatsed ning seda pead sa tegema iga kord kui sisse logid mängu.

Tahes tahtmata võrdlesin ma mängu pidevalt Warframe’ga: tasuta saadaval, ainult online(ei vaja psPLUS tellimust), saad oma tegelast disainida ja leveldada, kohandada skille oma eelistuste järgi, uuendada tegelast, klanni- ja avalik jututuba. See tasuta mäng tundub hoopis innovaatilisem, kui Destiny. Mäng on 3rd person shooter ja tekitab hoopis rohkem tunnet, et sa mängid ülitugeva tegelasega. Pidev co-op ja samuti erinevatel planeetidel ringiliikumine.

Ja see ongi kõik! Minu arust on Destiny mäng, mis ei paku mitte midagi uut ega huvitavat ja on monotoonselt korduv ning igav.
Mitte just parim FPS, mida ma mänginud olen.
PS! Häälvestlused mängus on piiratud. ONLINE MÄNG!