Videomängud, kiirelt arenev meediavorm

0

“Mäng on väikese inimese töö!” – Sellise kommentaari sai Delfi artikkel, kus räägiti HDTanelist. Mehest, kes videomängudega elatist teenima tahtis hakata. Astun kindlasti mõne inimese jaoks üle piiri, kui teda meheks nimetan. Sest nii mõnedki arvavad, et Tanel on lihtsalt üks nolk, kes “päris” tööd teha ei viitsi.

Aga rääkida tahaks üldiselt siiski videomängudest, kui ühest kiiremini arenevast audiovisuaalsest meediavormist täna. Sõna “mäng” teeb talle kõvasti liiga, sest ka lapsed “mängivad” kui nad õues mudakäkki voolivad. See devalveerib meeletult mängude tähendust eriti nende hulgas, kes ise videomänge ei mängi. Levinud on arusaamad, et mängud on mõttetud ja need ei anna mitte midagi. Ka mulle on seda öeldud, lootuses et mind niimoodi hingepõhjani solvata või et äkki ma NÜÜD hakkan teistmoodi elama. Tegelikult näitab see aga ainult seda, et inimene ei ole kursis millega üldse tegu on. Ei ole suurt vahet kas oled teatris, kinos või mängid arvutimängu. Kõigi kolme puhul on tegu dramaturgiaga.

Mass Effect’i triloogia lugu on väga võimas, kuid ennekõike liigutav.

Videomängud on tegelikult siiski üles ehitatud narratiivile. Mängijale esitatakse mingit lugu, just nagu filmiski. Tegelikult võibki öelda et videomäng ja film on väga sarnased audiovisuaalsed meediavormid. Põhiliseks erinevuseks on mängude interaktiivsus ja “Failure state”. Ehk võimalus, et mängija keerab kokku nii suure käki, et talle lajatatakse näkku “Game Over” ja ta peab uuesti proovima. Filmi puhul elame me kaasa peategelasele ja vaatame kuidas ta märkamatult ringi hiilib. Mängu puhul peab mängija seda aga ISE tegema. See tähendab, et emotsionaalne side on esitatud looga oluliselt tugevam. Kui filmi peategelane jääb vahele, mõtleme et ta on igavene koba. Aga mängus saab süüdistada ainult iseennast. Lisaks sellele on paljudel mängudel “Replay value” ehk kas me tahame seda mängu uuesti mängida. Nimelt on paljudes mängudes valikud, mis mängu narratiivi tugevalt mõjutavad. Mängija saab valida, kas ta on hea või halb. Loomulikut tahame me mõlemat kogemust, et tunda kuidas mängu arendajate loodud maailm sellele reageerib.

Jah, on olemas siiski ka mänge mis on “ajaraiskajad”. Meil on kümme minutit vaba aega ja me sisustame need sellega, et liigutame on nutiseadme ekraanil juveele või ehitame linna. Seetõttu on selle žanri nimi “Casual game”. Me võime selle mängu suvalisel hetkel avada ja samamoodi ka selle sulgeda. Siinkohal ongi probleem selles, et mina kes ma olen mängužanritega kursis, tean et on ka selliseid mänge, millega peab olema emotsionaalselt seotud ja seda mitu tundi. Mõni teine seevastu, arvab et iga mäng on “Casual” ja me raiskame aega. See ei ole nii. Me huvitume sellest, mis lugu meile mäng räägib. Nagu film või teatrietendus…

Argument, et videomängud ei ole kasulikud on rumalavõitu. Sest teaduslikud uuringud on tõestanud, et videomängud parandavad inimeste reaktsiooni, strateegilist mõtlemist, ikoonilist mõtlemist, mälu jne. Ning väide, et vägivaldsed mängud muudavad meid mõrvariteks, on kah väär. Tegelikult pole virtuaalsel vägivallal päris vägivalla mitte mingit seost. Kui me räägime rahast, siis ka videomängudega on võimalik täna raha teenida. Rootslane Felix Arvid Ulf Kjellberg aka PewDiePie teenib videomängude mängimisega aastas umbes neli miljonit dollarit. E-sport on tugeval tõusuteel. Auhinnafondid ulatuvad miljonitesse dollaritesse ja inimesed maksavad raha, et võistlusi areenilt otse jälgida.

League of Legends’i turniir. Terve areen on inimesi täis.

Olen ise mängur ja ma tunnen, et minu armastatud meediavorm on muutumas üha populaarsemaks. Samal ajal aga leidub endiselt neid, kes lõua püsti lükkavad ja ütlevad, “tehke parem trenni”. Miks ma ei või tegeleda sellega, mis mulle meeldib? Kui sa tahad jõusaalis rinnalihast kasvatada, siis tee seda. Mina mängin rahumeeli mõnda rollimängu ja ei määri seda teistele pähe. Sa ei saa öelda, et sinu hobi või töö on parem või mõttekam. See kõik on subjektiivne.

Miks inimesed lähevad internetti ja vaatavad YouTube’st või Twitch’st seda, kuidas keegi teine mänge mängib? Üheks põhjuseks on, et näha millega selle mängu puhul tegu on. See aitab neil otsustada, kas nad soovivad seda mängu osta. Sest et mängust saab tõelise elamuse ainult siis, kui seda ise mängida. Lisaks sellele vaatavad inimesed teiste mängimist juhul kui nad ise ei saa või ei taha ennast isiklikult mänguga siduda. Saan siin ennast näitena tuua, nimelt ei meeldi mulle mäng The Witcher, kuna minu arvates on mängu võitlussüsteem liiga konarlik. Samas vaatan ma meeleldi, kuidas Gopher seda mängu mängib. Sest ta muudab selle minu jaoks filmiks, ning ma saan vaadata kuidas ta ise sellega meeletult vaeva näeb, pakkudes samal ajal mulle võimalust mängulugu nautida. Üldkokkuvõttes on tegu meediavormingu lihtsustamisega.

Praegusel hetkel on probleem pigem see, et vanem generatsioon ei suuda mõista, kui sisukas võib üks videomäng olla. Loomulikult ei suru ma siin kõiki vanemaid inimesi ühte patta. Ning loomulikult ei hooma seda meediavormi ka need, kes mänge ei mängi. Täpselt nagu mina, kes ei saa jalgpallist mitte mingisugust elamust. Inimesed on erinevad, ning nende huvid ja hobid on erinevad. Loodan südamest, et videomängud koguksid Eestis rohkem populaarsust ja HDTaneli kõrvale tekiks veel mõned tublid pealehakkajad.

Game on, brothers and sisters!

Ilmus: 7 oktoober 2014, blogis “Märdi Kelder”.

JAGA