Proovisime ära: AC Syndicate ehk kes on tubli hobune? – Mitte sina!

0

*Disclaimer: Artikkel on kirjutatud eeldusel, et oled juba mängu läbi mänginud ja tead sellest juba üht-teist. Kui sulle aga mäng uus on, siis võid end kurssi viia meie Assassins Creed: Syndicate ülevaatega*

Tead seda tunnet, kui raadiost tuleb pidevalt mingi mainstream plärahitt, mis sulle kohe kuidagi ei istu, aga töökohas siiski raadio mängib pidevalt ja sa kuuled seda 10x päevas? Kuigi sulle see laul ei meeldi, pärast mingit aega leiad sa end meeldivalt laulmas ”All we need is somebody to lean on…” – Ja see oligi moment kui sa avastasid, et see deemon on sust võitu saanud ja sa ei taha seda endale tunnistada, aga sul tõesti oleks nüüd vaja kedagi, kellele nõjatuda(Sest sa nautisid seda ja sa tead seda)
Seda fenomeeni nimetatakse familiaarsuse printsiibiks (ka “mere-exposure effect”, Stockholmi sündroomiga seotud nähtus).
Seesama familiaarsuse printsiip on põhjuseks, miks ma tahaks öelda teile, et ACS oli vahelduseks päris hea AC mäng. Mida ta ka päriselt oli, vaatamata ta laisale kokku klopsimisele. Ma olen läbi ja lõhki Assassins Creed seeria fänn, kuid õnneks pole ma siiski teda omale messijaseks tunnistanud, seega ma luban soppa sinna, kus AC seda endale uhkusega välja teeninud on. Assassins Creed seeria on tõesti alla käinud. Parim näide on Unity, mis sakkis oma tehniliste vigade ja ülimalt igava stoori pärast. Kuid samas, ta jäi truuks ühele teisele elemendile: korralik ronimis- ja võitlemismehaanika. Loomulikult, mulle ka ei meeldinud, et counter-kill süsteem välja võeti ja tõelise prantslase moodi baguette’ga vehklemise mehaanikaga asendati, kuid kui asi läks asjaks, siis suutis Unity siiski särada.

Sama ei saa Syndicate kohta väita…

Juba E3 demodes, panin ma esimese asjana tähele, et võitluse mehaanika tundub väga hack-n-slash’lik. Ma sisimas juba tundsin, et see ei muutu ja lõpptoode jääbki selliste kehvade animatsioonide juurde.
Kuid kui ma hakkasin ülevaateid lugema, tundus nagu ma oleks ehk eksinud, sest mängu ikka kiideti ju nii palju ja reitingud polnud ka üldse halvad. Kaks kuud pärast tsivilisatsioonist eemalolemist oli siis minu kord mängima hakata.

Ezio keeraks end oma hauas ümber…

AC seeria halvima animatsiooni auhind läheb kindlasti Syndicate’le. Esimene mängutund möödus mul nii, et ma umbes iga minuti tagant ütlesin ”Ma ei suuda seda uskuda, nii kole liikumine. Nii hakkiv ja nii järsk ja nii..õhh.” Täpselt samasugust okserefleksi tekitas võitlemine. See tundub nagu oleks kõvasti kaadreid vahele jäetud ja oleks nagu räigelt ülekiirendatud ja ei ole absoluutselt tõetruu. Mu tegelane jõuab umbes 10 hitti sekundis teha, vastane aga ainult 2 korda reageerida. Minu tegelase ja vastase vahel oleks nagu hästi halb näitlemine käimas, mõlemal on omad liigutused, kuid need pole sünkroonis ega usutavad. Ja ma ei saa absoluutselt aru, mis teema nende finisheridega on? Ma lugesin mitmest kohast enne mängimist, et finisherid on kõvasti brutaalsemad kui varem jne. Mida nad ka olid, aga esiteks, halvasti animeeritud ja teiseks nii räigelt üle pakutud. Mõni finisher võtab reaalselt 10 sekundit aega… Meenutas väga hardcore power rangerit “Algul jalaga kõhtu,siis kõri läbi, siis murran küünarnuki ära, siis võiks tegelt selgroo ka juba ära murda…siis, hmm… mis ma veel selle vennaga teha saaksin…”
Ma võrdluseks mängisin natuke AC Unity’t ja ma võin kindlalt öelda, et Unity’s võitlemine, jooksmine ja ronimine olid väga selgelt visuaalselt ja toimimise poolest Syndicatest üle.
assassins-creed-syndicate-pc-geforce-com-exclusive-screenshot-003

Ronimine Syndicates oli alla igasuguse arvestuse. Parima ronimise tiitli AC seerias jätan ma jätkuvalt Unity’le. Syndicate’s oli ÜLES&ALLA ronimise programmeerimine nii ebaühtlane. Parim näide sellest oli madalatest esemetest üle hüppamine, ehk kui mul on ees madal takistus, mis on näiteks puusade kõrgusel, siis selleks üle hüppamiseks oli vaja vajutada L+R2+O. Enamus korrad ta ka hüppas nii üle, teinekord aga jooksis lihtsalt vastu eset ja jäi seisma ning ma pidin L+R2+X‘ga peale ronima ja L+R2+O alla tulema. Samuti oli mõnikord nii, et ees on pea kõrgune sein ja sellest ronib ilusti L+R2+O‘ga üle, teinekord aga õlgade kõrgusel esemest/seinast tuli siiski algul üles ronida ja siis alla hüpata. Uskumatult ebaühtlane. Syndicate’s saad alla(madalate esemete peal seismisel) peaaegu eksklusiivselt ainult L+R2+O, väga harva hüppas ta kuskilt alla ainult L+R2‘ga. See, et kust ja kui kõrgelt alla sai, oli ka ebaühtlane ning tekitas frustratsiooni, kui oled millegi peal, mis on põlvede kõrgusel ja sa eeldad, et piisab vaid L+R2‘st aga su tegelane siiski lihtsalt komistab nagu oleks maja katusel. Ronimismehaanika koodid oleks võinud Ubisoft lihtsalt Unityst modifitseerimata kujul ümber tõsta.
Mööda majade külgi jooksmine jäi peaaegu täielikult ära Syndicate’s(lipupostide, tellingute ja siltide peal jooksmine), kuna mängu tegelane lihtsalt ei püsinud rajal ja klammerdus lõpuks lihtsalt mõne aknaaluse või mõne muu mustri külge.
assassins-creed-syndicate-female

Evie, oh Evie, mu mõttetu Evie!

Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust oli Evie nii mõttetu tegelane mängus. Jälle, kõik mis ma eelnevalt olin Eviest ja Jacobist kuulnud, oli umbes ”Ma tihti leidsin end Eviega rohkem mängivat, kui Jacobiga, peamiselt tema varglikkuse elemendi pärast.” Pff, jah, kindlasti… Kõik, kes nii väitsid, eelistasid tegelikult Jacobit ja väitsid seda vaid sellepärast, sest see on vähem mainstream’lik valik. Aga nali on nende kulul, sest nii palju kui ma tean, on Evie eelistamine see (võlts) mainstream.
”Jah, Evie on küll nõrgem, aga ta on varglikum, kui Jacob. Mulle meeldib nii rohkem” – Jah? Mille poolest Evie siis rohkem varglik on? See et tal on natuke rohkem Stealth stats’e? Jacobiga sa liigud esiteks täpselt samamoodi, varjatud killid on täpselt samad, vahele võid sa jääda täpselt samamoodi. Ainuke reaalne erinevus on see, et kui sa vahele jääd(mis on enam kui tõenäoline mängu esimeses pooles niikuinii), siis Jacobiga saad sa vähemalt vastased kiiremini neutraliseerida ilma, et vastased abivägesid kutsuksid ning üleüldine ellujäämise tõenäosus on oluliselt suurem. Ma isiklikult eelistan ka alati varglikkust, aga oleme ausad, AC ei ole päris see stealth mäng nagu ta olla tahab. Sellises mängus, kus on võimalik stealth elementi kasutada, kuid kus selle kasutamine eriti soosiv pole, on parem valida keegi, kes on B-plaani jaoks rohkem valmis. Eriti kui plaan-A jaoks mõeldud tegelane pole hiilimiseks oluliselt(loe: üldse) parem niikuinii.

Evie ja Jacobi skillide erinevus oli ka puhas nali. Neil on mõlemal 55 skilli, millest 3 on ainult “ühele eksklusiivsed”. Jacobi 3 skilli on kõik Eviele saadaval, ainuke asi, et Jacob saab kõik 3 skilli ühe korra tugevamaks teha. Eviel on 3 skilli, millest 2 on ka samamoodi nagu Jacobil ühe astme võrra tugevamad ja ainult 1, mis on ainult talle eksklusiivne.
Jep, VÄGA erinevad skillid… Ja kusjuures, need levelid on siis 1 ja 2 ja 3 astmed. Ühel siis 2 astet, teisel 3 astet. Aga kusjuures, nende skillide vahe pole märgatavgi. Lõpuks on kõik kas nugade või püssidega headshotid nagunii one-hitterid, varglik tapmine on nagunii one-hitter, hiilides ringi liikumine on täpselt sama võrdne (mäng ainult VÄIDAB, et Evie varglikkuse statid on kõrgemad, aga mäng seda tunda küll ei anna). Ainuke märgatav erinevus on see, et Jacob talub rohkem peksmist ja annab rohkem peksa, kui Evie (Järjekordne kivi Evie eedeniaeda).
Ja võtame siis korra Evie närtsinud eksklusiivse skilli ette: See on Evie nähtamatuks muutumine, kui ta kohapeal seisab(varglikus asendis). Iga liigutus teeb ta uuesti nähtavaks, isegi nugade või püssiga sihtimine. Niisiis… Milleks see skill hea on?

I3F4eQ-ONVy0.878x0.Z-Z96KYq
Kui Evie hiilib ja valvuritele silma jääb, ilma, et veel konflikt tekiks, siis Evie enam nähtamatuks ei muutu.
Ehk siis, Evie saab olla nähtamatu ainult siis, kui ta liikumatult kuskil varjus on(Kus teda nagunii keegi ei näe) või kui ta vastase seljataga on(kus teda naguni vastane ei näe) või kui (relevantsel territooriumil) kedagi ei ole (Kus polegi kedagi, kes teda näha võiks). Isegi varjus olles, kui ta kuskil kasti taga nähtamatuna kükitab aga sa sealt samast kedagi nugadega loopida tahad, siis ta muutub kohe nähtavaks ja vahelejäämisoht on täpselt sama, mis Jacobiga.
Kõige mõttekam teguviis(ja selles mängus ka ainuke reaalne võimalus, kui tahad 100%varglik olla) on nagunii, varikohast varikohta hiilimine. Kui sind keegi näeb, siis hiilid oma hiilimise siiski järgmise seina/kasti taha, vastane tuleb sinna vaatama, sa tapad ta ära kui ta lähedal on ja liigud edasi. Siin ei ole lihtsalt ruumi selle mõttetu skilli kasutamiseks.

Tead seda ütlust? Kui puu kukub metsas ent keegi ei kuulnud ega näinud seda, kas see puu siis üldse tegelt kukkuski? Sama küsimus Evie nähtamatuse skilli kohta.

Kokkuvõtteks, Evie ja Jacobi AINUKE erinevus on see, et Jacob lööb kõvemini ja talub rohkem peksmist, kui Evie… ja Evie saab end nähtamatuks muuta, kui teda keegi ei näe, selleks, et keegi teda veel vähem näeks.

Ajaloolised tegelased

Assassins Creed on unustanud, kuidas põimida huvitavad ajaloolised tegelased mängu. Leonardo Da Vinci ACII’s ja ACB’s on hea näide sellest, kuidas ajalooline tegelane põimida stoorisse. AC Syndicate lisas samuti huvitavaid tegelasi mängu, nagu näiteks Darwin, Dickens, Q-Victoria etc.
Ja kuidas nad siis mängu põimitud on? “Tere noormees/neiu, mul on üks probleem. Mul on vaja teha midagi, mille eest ma ajaloos kuulsaks saan, aga ma ei saa, sest seal on mingid suvakad vennad, kes mul seda teha ei lase. Palun tapa nad ära.” – “Aitäh, tubli poiss/tüdruk oled. Tule kindlasti homme tagasi, siis on mul juba uued jamad kaelas.”
Daamid ja härrad, I shit you not! Täpselt sellised ongi kõik ajalooliste tegelaste missioonid.

 

Assassin’s-Creed-Syndicate-“The-Twins-Evie-and-Jacob-Frye”-Trailer-620x350

Mängu stoori? (Hoiatus, räiged spoilerid)

Mängu stoori on liiga otsekohene:
Jacob:”Peaks londonisse minema”
R(andom tüüp keda enam kordagi mängus ei näe): ” Te ei saa, seal on liiga ohtlik. Teie Isa(keda korduvalt mängus mainitakse aga on täiesti tähtsusetu) arvaks sama kui ta elus oleks (Mida ta aga ei ole, seega, ditto?)! Ma lähen nüüd tagasi assassinite peabaasi, kuhu te ka nüüd minema peate ja ma jään teid sinna ootama. Aga ärme lähe koos, kuigi me kõik kolm oleme praegu ühes ja samas kohas ning peame sinna kohe minema, aga ma siiski lähen üksi ning ma jätan teid siia rongijaama, et minna sinna, kus ma teid ootama lähen, mis on sama koht, kuhu me kõik kolm nagunii kohe minema peaksime. JA ET KUMBKI TEIST RONGI PEALE EI HÜPPAKS JA LONDONISSE EI LÄHEKS” *Läheb minema*
Jacob: “Lähme Londonisse?”
Evie: “OK”
*Lähevad Londonisse*
*Londonis*
Jacob: “Ma tahan oma gängi ja neile nimeks The Rooks panna”
Evie: ” Ei, me peame eedeni osakese leidma, see on see, mida isagi oleks teinud”
Jacob: “Aga ma tahan ju oma gängi”
Evie: “Me peame osakese leidma, Isa nõustuks minuga”
Jacob: ” Aga ma teen siis gängi ja sa otsi oma eedeni kujukest.”
Evie: “Okei! Isa teeks samamoodi.”
Mõlemad: “Btw, ma hakkan sind vihkama, aga kui lõpuvastase juures oleme, siis ründame teda kordamööda ja siis avastame, et me oleme ikkagi vend ja õde ja tegelt armastame teineteist. Isa oleks meie üle uhke.”
Jacob: ” Aga kes see pagulane siin on?”
Evie: ” Vahet pole, ma olen rohkem mees kui tema, aga las ta hakkab mu meheks. Mul on issi-probleemid.”

Kui ma juba gängi jutu juures olen, mõtle nüüd, mis point sellel gängi asjal on? ACB’s oli see huvitav, sest pidid liikmeid ise värbama, ise treenima ja nad nägid välja nagu assassinid. Kui vajutasid assassini kutsumise nuppu, siis ilmus kuskilt assassin välja, kes oli kohe valmis oma sihtmärki täpma, olenemata kas sihtmärk oli jooksus, seisis kuskil või parasjagu võitles sinuga. See oli üpris lahe asi.
Syndicates sul on aga valik, kas jooksed vastaste eest ära ja otsid omale gängiliikmeid ja siis paned nad vastastega üliaeglast võitlustantsu tantsima VÕI sa lihtsalt tapad oma vaenlased alla minuti ise ära, või jooksedki lihtsalt ära, alla minuti sai kõigi käest ka lihtsalt minema joostud.
AC-Syndicate-Landmarks-Shot-04

Graafika

Graafika on üldpildis väga hea. Assassins Creed seisukohalt aga mitte nii väga. Ära saa must valesti aru, ACS on ilus mäng, aga järjekordselt, nii palju asju on, mis jäävad eelmistele mängudele alla. Graafika osas on omajagu ikka laiseldud. Kas Big Ben’i otsa ronides panid tähele, et mõned ilustused sellel polnud voolitud vaid olid musterkleepsud pandud? Ja ma saan aru, et sellel ajastul oligi õhk suht suitsune Londonis, aga renderdamise puudulikkuse peitmine selle näol oli liiga arusaadav. Mõne korgema hoone puhul oli juba maapindki udune.
Võrdluseks panin ühel hetkel Unity tööle, ronisin Notre Dame otsa ja oh üllatust; maapind ja enamus linnast ei vaevle liigse udu käes. Kusjuures Pariis oli peaaegu täies tervikus nähtav. Syndicates tunneb vaevu järgmise hoonegi ära.

 

Kokkuvõtteks
Familiaarsuse printsiip: Vaatamata sellele, mis ma kõik ACS kohta kirja just panin, meeldis see mulle siiski ja mul on u 40h mänguaega seljatud.
AC Syndicate ei pruugi olla kõige halvem AC mäng, aga ta on kindlasti kõige laisemini tehtud AC. Teda oli ainult natuke põnevam mängida, kui Unity’t ja noh, keegi meist ei unusta Unity glitche ja vigu, aga kui ainult glitche mitte arvestada, siis on Unity minu arvates parem mäng kui Syndicate. Paadunud AC fännina, julgen öelda, et Syndicate on siiani suurim pettumus.

 

Mängitud Konsoolil: PS4