Wow! Such Rico! Very Explosion! – ehk Just Cause 3 ülevaade

0

*Artikli lõpus väike easter egg. Much Wow!*

Relvad, plahvatused ja lendorava kostüüm!

Rico Rodriguez on tagasi ja valmis oma kodumaad, Medicit, vabastama türanni Sebiastiano Di Ravello haardest. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ma just rääkisin teile põhjalikult kogu Just Cause 3 stoori ära… Peaaegu, põhimõtteliselt. Mis ma sellega öelda tahan, on et Just Cause 3 stoori on tõsiselt nutma panevalt igav ja mõttetu. Kui te arvasite, et Just Cause 2 stoori on jama, siis varuge salvrätte ja anti-depressante, sest teid ootab ees tõeliselt igav maiuspala.
Aga samas me teame kõik, et Just Cause 3 pole ju nii ennast tõsiselt võttev mäng. Vähemalt saab nalja ja rebitakse kildu pidevalt jne. Eks ju? Erm jah, mitte nii väga. Nad kindlasti proovivad naljakad olla, aga kui mängija IQ vähegi kinganumbriga sarnaneb või seda vähegi ületab, siis ootavad teid ees ”Päriselt?”, ”Ömm…” ja ”Pfff” momendid.
See muutus juba ilmselgeks, kui mängu alguses Rico arengupeetusega sõber/vend/midaiganes, keda kotib, Mario end tutvustama tuli: ”It’s-A-Me Mario!”
Assassin’s Creed 2 kasutas seda nalja aastaid tagasi ja noh, siis see oli veel enam-vähem ”hehe *muigab*”-moment ja peale seda, iga mäng kus esineb nimi Mario, ma juba eeldan, et kohe tuleb üks “It’s-A-Me.”
Ainuke ehk naljakas või mainimisväärne klipp oli see, kus Rico oli palunud Mariot Sheldonile järgmise rünnaku infot lekitama, kontrollimaks Sheldoni lojaalsust:

Tundub nagu ma rebiks Just Cause 3’le uue augu? Ma veel ruttu mainin ära bug’id, glitchid ja kokkujooksmised, kõikuvad framerate’d ja rämedad laadimisajad mängus. Mõne hiljutisema patchiga on küll enamusest suures osas lahti saadud, aga enne neid patche kahetsesin kohati küll, et mängu collectors editionit tabureti ja köiega ei ostnud.
Aga hei, ma just mainisin ära, et mäng oli väga bugine, glitchine, jooksis kokku, framerate kõikus tihti ja rämedad laadimisajad olid ning stoori oli ülimalt mitte-mainimisväärne, seega võib nüüd kõige positiivse poole liikuda.

Veni, Medici, Vici – Unusta Rico Suave ja astu Rico Rodriguez’e saabastesse ja kui oled mängu ära lõpetanud, ära unusta oma CV’sse lisada, et oled nüüd ekspert türannide kõrvaldamises *Tööle võetud AF*.

just_cause_3_21

Just Cause 3 annab sulle ülisuure mänguväljaku, millel saad ringi liikuda mõttetute vahenditega nagu aeglased autod, bussid, kiired autod, ilusad autod, koledad autod, tankid, paadid,mootorrattad, helikopterid, sõjahelikopterid (okei, baaside hävitamiseks viimased siiski kasulikud), lennukid, fast travel jne jne ning saad ka Just Cause 3’s ainukeste aktsepteeritavate vahenditega ringi liikuda nagu haakekonks, langevari ja tiibkostüüm ning kombinatsioon kõigist kolmest(edaspidi: kuldne trio). Alguses on natuke raske kuldse trioga hakkama saada(eriti tiibkostüümiga). See vajab harjutamist, natuke uuendusi aga kui need käpas ja käes on, siis kõik muud liikumisvahendid muutuvad tähtsusetuks. Sul on võimalik tellida endale rebel dropiga vajalik sõiduk või see kuskilt varastada, kui ette juhtub. Kuid oleme ausad, paigal seista ja rebel drop’i oodata nagunii ei jaksa (vähemalt mitte sellises mängus nagu JC3) ning “vajaliku” liikumisvahendi leidmisega ka selline lugu(kui sa ta üldse vajalikul ajal leiad), et isegi autokoolis õpetatakse meile, et inimese reageerimisaeg on umbes 1 sekund, mis tähendab, et kui sa avastad keset tiibkostüümis lendamist lennuki või helikopteri, mida kasutada tahaksid, siis kulub sul ainuüksi reageerimiseks 1 sekund, selleni jõudmiseks 1 sekund, sellesse sisenemiseks 1 sekund, sellega õhku tõusmiseks umbes 5 sekundit ja kokku oled sa raisanud juba 8 kuldset sekundit! Kes veel ei tea, JC3 ajavaluutas teeb see edasi-tagasi pileti ükskõik millisesse asulasse pluss homne postimees.
Just Cause 3 tõi minus tegelikult mu pimeda ”Tahan kohe ja ei viitsi oodata”-külje esile. Umbes see sama, mis ma enda Iphone’lt ootan aga kahjuks ei saa. JC3 tempo on lihtsalt selline, kõike on võimalik ruttu saada, igale poole on võimalik ruttu jõuda, mäng hellitab sind selles osas ära ning kohati tunned end kui viieaastane laps La Malagueta rannas. Lõhud liivalossid ära, naerad ”hõ-hõ” ja lähed haakekonksuga järgmise juurde ja korrutad seda mustrit kuni igav hakkab.

just_cause_3_e3_screen_7
Ilmselgelt, kuna põhilisteks liikumisvahenditeks saavad kuldne trio, siis mängu näed sa peamiselt linnulennult, mis pole üldse paha. Kuid selleks ajaks kui mul mäng läbi oli tehtud, avastasin ma, et ma pole pea kordagi ühegi autoga sõitnud. Võtsin siis kätte ja sõitsin hästi pika maa maha autos ning korraga tuli lausa kurb meel peale, sest ma tegin mängu ilma autodeta läbi. Kurb meel seetõttu, et ma avastasin millise ilusa külje mängust ma avastamata olin jätnud. Medici on ikka ülimalt ilus koht, aga linnulennul liikudes jääb see ilu tihti nägemata.
Siin mu ainuke nurisemine kuldse trio kohta, sellega liikumine on liiga mugav ja muutub liiga sõltuvust tekitavaks ja jätab tahaplaanile kõik muud võimalused mängus. Oleks tahtnud näha rohkem missioone, mis sunnivad sõitma autoga/mootorrattaga.

Revolvrid? Nah. Assault rifle? Mh, no… RPG? BOOM! C4? Ba-Ba-Ba-Bamm!

Ricol on võimalik kaasas kanda 5 sorti relvi: kaks käsirelva korraga, suurema-kaliibriline automaatrelv, Raskerelv/snaiper, käsigranaadid ja lõpmatu kogus C4. Kusjuures see, et C4 lõputus koguses on, ei saanudki ma alguses üldse aru, mistõttu hakkasin seda pidevalt alles kasutama poole mängu pealt. Kuid see oleks kõvasti aidanud mind mängu alguses, kui pidin mõne baasi eseme hävitamiseks 15 salvi tühjaks laskma, et midagi hävitada. Mõni asi ei hävinenud üldse, kui enam RPG jaoks rakette polnud või granaadid otsas. Aga siin ma süüdistan juba pigem enda tähelepanematust, kui mängu.
JC3 on nagu Michael Bay juhendamisel valminud. Pea kõike saab õhku lasta, või pigem, peab õhku laskma.  Järjekordne asi mis ma siin kohal tegelikult mängule ette heidan on, et sihtimine ja tulistamine on kuidagi halvasti tehtud. Esiteks keset madimist leidsin ma tihti, et ajan haakekonksu ja relva sihiku sassi aeg-ajalt. Teiseks, vastased võivad vahest surra 1-4 kuuliga, teinekord läheb aga 2 salvi (u. 62 kuuli). Mida rohkem mäng edasi, mida tugevamaks sai haakekonks ning kui õppisin C4 tihedamini kasutama,  seda vähem hakkasin kasutama ning lõpuks peaaegu üldse enam ei kasutanud tavalisi relvi. Ainult kõike, mis üliruttu hävitab: C4, haakekonks, RPG ja granaadid (meenutagem ”Tahan kohe ja ei viitsi oodata” mentaliteeti), järjekordselt, kõik relvad, mis kohe ei hävitanud, ei leidnud ma neid enam kasutamas.
Kusjuures, sihtimine oli nii halb ja automaatrelvad/püstolid nii kasutud, et lõpuks ma enam isegi ei sihtinud vaenulikke sõdureid, vaid ainult vajalikke asju (peamiselt siis ehitisi, mille hävitamine siis tavaliselt ülesande eesmärgi saavutas).

Haakekonks ( Kui ta piisavalt tugevaks olin teinud) oli lõpuks asendamatu ja kõige lahedam relv mu arsenalis. Kokku sai (vist) kuni 6 erinevat eset omavahel kokku haakuma panna ja siis konksud kokku tõmmata. Nii said vastaste tankidest ja helikopteritest head katapuldid ja sõjaväljak muutus pigem mänguväljakuks.

Just-Cause-3_2014_12-11-14_010

 

Kõrvalised tegevused

JC3 pakub kuhjaga kõrvalisi tegevusi nagu näiteks story mode ja oskuspunktide kogumist. Nagu enne öeldud, story mode pole mainisväärne, siis muud kõrvalised tegevused nagu oskuspunktide kogumine olid ka pigem mitte midagi ütlevad ja minu mängustiili juures mitte kuigi vajalikud. Ainult lendamise-, haakekonksu- ja (ühe)C4 uuenduse tegin endale, muud tundusid pigem tarbetud.
Kõrvaliste tegevuste alla liigitaksin (kuid ka story mode jaoks vajalik tegevus) siis linnade vabastamise ja sõjaväe baaside ülevõtmise. Linnade ja asulate vabastamine oli hävitustööde veidi tüütum osa, mis koosnes siis tavaliselt propaganda esemete lõhkumisest, enamasti oli linnades ka väiksem kindlus/vangla, kus sai natuke rohkem valu anda ja siis sellega asi umbes piirduski. Sõjaväebaasid käisid ka pigem samamoodi, aga kaaost ja versatiilsust baasides endites oli rohkem tegevusi. Baasid varieerusid sadamabaasidest ja lennubaasidest puurtornide ja väikeste kommunikatsioonibaasideni välja. Tegevus oli ka üldiselt sama: jõua kohale, hävita kõik ”kaos-objektid”, mis olid enamasti alajaamad, tsisternid, kommunikatsiooni ehitised ja aeg-ajalt baasi kõrgeim väepealik ja baas ongi sinu.

Muid tähelepanekuid

Ilmselgelt lootsin, et JC3 on vähemalt sama äge, kui JC2, mis ta enamus olukordades ka on ja vahest ka ületab, on siiski JC3’s natuke seda vabaduse maagiat vähem. Näiteks on lennuliiklus väiksem (niisama lennates ei kohanud ma nii palju teisi sõjalennukeid, mida kaaperdada), miskipärast igatsesin ka neid päris suuri sõjaväe lennukeid(mida ma küll aeg-ajalt nägin lennujaamast lahkuvat, aga mitte kunagi lennujaama pargituna). Puudusid ka tavalised suured reisilennukite lennujaamad, ma ei tea milles asi on, need on nagunii aeglasemad kui sõjalennukid, aga siiski andsid nad JC2le selle “midagi” juurde, mis nüüd JC3’s puudu oli.
Samuti oli ka ülivähe ülikõrgeid hooneid/pilvelõhkujaid, ainult 1 partii kaksiktorne suurimas linnas ja ümber nende/nendel ei toimunud ka ühtki ägedat tegevust.
Meeldinud oleks ka ehk midagi taolist nagu JC2’s oli, Mile High Club. Sinna jõudmine, seal taplemine, see oli midagi maagilist.

 

 

Siin ka treiler mängust:

 

Ja mängu lahedaim easter egg:

 

 

Ehk siis Massos maakonnas, Soliana asula prügimäelt tuleb üles otsida koer, aidata ta üle tee kuuti ja selle eest saab uue game mode’i, Doge. Nautige. Much Wow!

 

Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 1/12/2015
Arendaja: Avalanche Studios
Levitaja: Square Enix
Ülevaade tehtud: PS4

Jäta oma kommentaar siia...