Black Mirror – visuaalselt ja sisult väga Lovecraftilik teos

0

Mäng algab pisut segasevõitu stseeniga, kus üks meeltesegaduses härrasmees tormab mööda Šotimaa küngasmaastikku, kohtub kummitusega ja paneb end kesk neoliitikumi aegset kiviringi põlema.

Edasi jätkub tegevus juba läbi tema poja silmade, kes tuleb oma päranditompu vastu võtma ning selle käigus kohtume mängu esimese kõige suurema õudusega – laadimisajad. Need on pikad, venivad nagu sügisööd ja nad luuravad õnnetut mängijat vana häärberi igas trepikojas ning toanurgas. Ahjaa, ma ruttan praegu sündmustest ette. Tegemist on seiklusmänguga, mis leiab aset 20 sajandi alguses Šotimaa iidses häärberis ja selle ümbruses ning on nii visuaalselt poolelt, kui sisult väga Lovecraftilik. Häärberi raamatukogus leidub isegi üks Lovecrafti luulekogu ning seda näppides saab kuulda ühte tema päris pikka, näitlejate poolt sisseloetud luuletust.

Häärber muide on välimuselt päris kena aga sama ei saa kahjuks öelda tegelaste animatsioonide kohta. Kõik nad liiguvad kangelt jõnksutades ning nende nägude liikumine on õõvastav. Tundub nagu oleks kamp Insmouthi kalainimesi hulga inimesi ära nülginud ja nende nahad endale selga tõmmanud. On lausa arusaamatu, et miks see mäng vajab nii pikki laadimisaegu, sest animatsioonid on tõesti Playstation kolme mitte aga nelja tasemel.

Ahjaa üks lausa Lovecraftliku frustratsiooni, viha ning meeleheite allikaks olev nüanss on veel fikseeritud kaameranurk. Tegelaste liigutamine on nagu teise korruse kõrguselt raadioteel juhitava mudelauto juhtimine, väikesed asjad võivad nii hämaras häärberis kergesti tähelepanutagi jääda. Jah, ma tean, et see on tegelikult väga vana seiklsumängude troop – ma olen isegi ju kunagi „Alone in the Dark” läbi mänginud. Aga minuarvates pisendab see õudust. Mängija tunneb pidevalt, et ta on kuskil natuke kaugemal, turvalises pimeduses toanurgas või seinapraos ja see mis juhtub keset tuba oleva karakteriga ei ohusta teda üldse. Milleks see? Võibolla, et peita asjaolu, et ka tekstuurid ei kannataks lähemal vaatlusel kriitikat? Kes teab? Arendajad ilmselt aga nemad on veel vähem jutukad, kui selle mängu NPC karakterid.

Samas ma ei tahaks seda mängu nüüd päris mutta ka trampida. Selle mängimises on omamoodi B filmi vaatamisele sarnane võlu olemas ning kui on olemas ka kaasmängija, kes võib nt toimuvat humoorikalt kommenteerida. Üks selline mäng oleks kahtlemata kummaliste Playstationi trofeede põhine – mina sain esimese puhtalt selle eest, et suutsin ülemteenrile järgnedes minule mõeldud magamistoa üles leida.

Kiita tuleks ka mõistatusi, mõned neist olid päris huvitavad. Ohtralt leidub erinevate salakirjade dešifreerimist ning kavalate lukusüsteemide avamist, erinevate peidetud nuppude või õigete nupujärjestuste abil. Jällegi kipub kohati neist saadavat rõõmu rikkuma ära see vana vaenlane – kaameranurk. Mõne kapi või muu viguri paremaks nägemiseks tuleb ohtralt puldiga võimlema hakata ja alati ei tule isegi pähe, et lahendus võib olla tegelikult kirjutuslaua jala tagumise külje peal.

Aegamööda imbuvad mängu erinevad üleloomulikud elemendid ja mõned neist on taas päris vahvad. Näiteks hetked, mil peategelane saab reaalselt näha mingis kohas asetleidnud mõrvu. Isiklikult meeldis mulle eriti koht, mil peategelane tunneb klanni kabelis ringi jalutades, et tegelikult leiab kogu tegevus aset vee all. Aga jällegi kippus juhtimise kohmakusest ja karakterite viletsast animeerimisest tekkiv frustratsioon elamust ära sööma. Ilmselt võib mõnele rohkem kannatlikule seiklusmängurile see päris meeldida, aga mina kahjuks andsin kuskil poole peal alla ning ei suutnud seda mängu lõpuni siiski teha.

Black Mirror
HEA
Rohkete detailidega keerukas ja läbimõeldud lugu
Piisavalt tasakaalus mõistatused, mis olid rasked aga mitte võimatud
HALB
Kohmakas juhtimine
Karakterite animatsioonid olid viletsa kvaliteediga
Pikad ja liiga sageli esinevad laadimisajad
3
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 28. november 2017
Arendaja: THQ Nordic
Väljaandja: THQ Nordic
Ülevaade tehtud: PS4

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steam