Cold Waters – allveelaeva simulaator mis pakub mängunaudingut kuudeks

0

Tuumaallveelaev Los Angeles (SSN 688) on hiilimas mööda mudast Norra mere põhja tagasi Inglismaa kodubaasi. Hävitatud on kolm vene tuumaallveelaeva ja kaks ristlejat, kuid selle käigus on torpeedovarudest jäänud alles vaid pool ning üks vastase torpeedo on tabanud otse torpeedoruumi kohale. Mistõttu võitlevad pumbad pidevalt sissetungiva veega ja neljandat torpeedoaparaati pole insenerid endiselt toimima saanud. Vähemalt pole juba mitu tundi olnud vastasega ühtegi kontakti ning kapten loodab, et ehk segab veepinda piitsutav tihe külm vihm ka vastase püüdelaevu. Kuid see lootus on ennatlik. Juba kostab sonarist hirmuäratavalt tuttavad helisignaalid ja järgmisel hetkel ilmuvad ekraanidele torpeedode helijäljed. “Viisteist kraadi põhja! Täiskäik! Sügavustüürid neljakraadise kalde alla ning müratekitaja välja,” kostab üle ruumi kapteni vali hääl ning esimene vastase torpeedo sööstab kahju tegemata (kuid endiselt hirmuäratavalt lähedalt) laeva kiilu alt läbi. Kuid juba on kohal ka venelaste õhuvägi ja vahepeal katkenud lahing jätkub taas uue hooga.

Allveelaeva simulaatorite sõbrad võivad rõõmustada. Pikad kurvad Silent Hunteri eri versioonide dieedil oleku aastad on möödas. Killerfish Gamesi “Cold Waters” on lõpetanud pika dieediperioodi ja fännid (nende hulgas ka mina) taovad seda mängu hoolimata kõikidest bugidest ja tegelikult 2017 aasta kohta vägagi tagasihoidlikust graafikast.

Mängu sisu on iseenesest väga lihtme, külm sõda on läinud ootamatult väga kuumaks (vastavalt siis kas 60ndatel või 80ndatel) ja mängija käsutusse antakse tolle aja parim tuumareaktoriga varustatud ründeallveelaev. Ülesanne on lihtne, tuleb patrullida mööda Põhja-Jäämerd (sealt ka mängu nimi) ja täita erinevaid misioone. Näiteks hävitada vastase tankerid, lasta põhja vastase rünnakallveelaevade salk või kimbutada mõnda tuumakandjat-lennukikandjat. Kogu seda tegevust ilmestavad hästi koostatud väljamõeldud ajakirjaartiklid, mis siis vastavalt sinu tegutsemise edule on kas positiivsemas või negatiivsemas toonis.

Mäng on isegi kogenud allveelaevade simulaatori veteranile raske. Esiteks klahvikombinatsioonid – kõik käib siin mängus nende abil, hiir tasub ära unustada. See on vaid torpeedode suunamiseks ja kaamera keeramiseks. Seega tasub esimese asjana üles otsida klahvikombinatsioonide nimekiri, see välja printida ja seinale riputada. Teiseks taktika – see on samuti tugevalt erinev kui Teise maailmasõja ajal ja lisaks tutorialitele on soovituslik juhendis läbi lugeda ka sellekohased lõigud. Näiteks veekihtide ja nende erinevate peegeldusomaduste kohta.

Väga paljud asjad tuleb muidugi ka endal avastada. Näiteks olin mängu alguses suures vaimustuses vee alt tulistavate rakettide osas. Väiksemaid ja kehvemalt varustatud sõjalaevu niidavad need tõesti tõhusalt aga kui vastas on natuke moodsam ja võimekam alus ning õhus lendab ka pommitaja on see osutunud surmaotsuseks. Stardikoht on õhust ilmselt väga kenasti näha ja sinna saab siis heldelt süvaveepomme puistata (raketi tulistamiseks tuleb ju üsna veepinna lähedale tulla). Periskoop tundub tuumaallveelaeval samadel põhjustel täielik rudiment, seda võib kasutada kui su vastas on mõni juhm transpordilaev aga ka siis pole erilist vajadust. Vastase jaoks on selle üles lükkamine nagu punane rätik. Pealegi mis selle periskoobiga ikka teha peale ilusate vaadete imetlemise? Kogu vastase tuvastamise protsess käib sonaripildi ja seal iseloomulike defektide jälgimise abil ning see on märgatavalt kiirem ja täpsem.

Võrreldes Silent Hunteri vanamoodsate allveepaatidega on lisandunud üks lahe asi – igasugune tark moon, ehk anduritega torpeedod, fiibritraadiga juhitavad torpeedod ning needsamad ülalpool mainitud vee alt tulistatavad hävitusraketid. Proovisin alguses ka 60ndate stsenaariumi ja ilma nuti-torpeedodeta oli nutune küll. Mingid anduritega asjad olid muidugi ka varem olemas. Näiteks torpeedod oskasid aru saada kui olid mööda läinud ja lülitasid sisse mingi otsingumarsruudi (hakkasid tiirutama või siksakitama). Aga seda ei saa võrreldagi torpeedoga, mis kerib enda järel peent fiibrit välja ja mida saab selle kaudu ülitäpselt juhtida. Mul on pidevalt olnud olukordi, kus venelaste laev viskleb nagu angerjas ämbris aga mina saan ta ikka naksti kätte. Samas on need torpeedod muidugi nagu kahe teraga mõõk – ka vastased kipuvad neid kasutama ja võib liialduseta öelda, et mõne sellise järjekindla tõpra eest põgenemine on vahel meeletu töö täis järske üles-alla sööstmist ning kursimuutusi.

Kui sinus on natukenegi jahimeheverd võib Cold Waters mängu uppuda päevadeks ja nädalateks. Adrenaliin, mida võib saada sinu poole lendavate torpeedode eest napilt kõrvale põigeldes, võib olla mitu korda rohkem kui seda pakub mõni kordades võimsama graafikaga FPS tulistamismängudest.

Platvorm(id): PC
Ilmus: 5. juuni 2017
Arendaja: Killerfish Games
Väljaandja: Killerfish Games
Ülevaade tehtud: PC

Mängu saab osta siit:
osta_steam

KOKKUVÕTE
Cold Waters
JAGA