Horizon: Zero Dawn ehk uus koidik vanas maailmas

0

Nii väga tahaks öelda, et Horizon: Zero Dawn oli minu selle aasta üks oodatumaid mänge. Või lihtsalt öelda, et oodatud mäng. Tagasi vaadates mõtlen, et olen ka varem selliseid vigu teinud, vaadanud mööda mängudest mis oleks pidanud väärima minu aega. Näiteks The Last of Us, mis ei paelunud mind senikaua kuniks mäng minu kätte sattus ja nüüd asub ta minu kõigi aegade parimate mängude juures.

Ärge saage minust valesti aru, oli hetk mil Horizon mind väga huvitas, lihtsalt see oli väga ammu, siis kui mängu esimest korda näidati. Peale seda tuli veel infot ja siis veel ja siis veel… mida rohkem uut infot lekkis seda rohkem tundus, et tegu on järjekordse Far Cry mänguga. Seega hakkas huvi hääbuma kuniks natuke üle nädala tagasi mäng minu kätte sattus. Nüüd tänan õnne, et see juhtus. See pilguheit mängule tuleb positiivses võtmes ja seda teenitult. Miks? Vaatme järgi.

Lugu paneb meid noore tüdruku Aloy rolli – väljast noor ja kaunis, seest tulihingeline, karm ja järjekindel sõdalane. Oma hõimust juba imikuna välja heidetud tüdrukut asub kasvatama teine väljaheidetu – sõdalane nimega Rost. Sirgudes suuremaks hakkab Aloy treenima vaid ühel eesmärgil, et võita noorte sõdalaste võistlus Proving mis tagab tagasipääsu hõimu ja annab lõpuks ometi võimaluse hakata vastuseid otsima küsimustele mis on teda nii kaua piinanud – kes ma olen, kus on mu vanemad, miks mind välja heideti? Üsna pea avastab ta aga vastuseid küsimustele, mida ta isegi küsida ei osanud ja tõde võib olla palju keerulisem, kui algul arvata oleks võinud.

Lugu on selle mängu üks kindel tugevus. Ma ei ole veel mänginud ühtegi avatud maailmaga mängu, mille lugu oleks mind nii põnevil hoidnud. Tagasi mõeldes tundub see lugu nii originaalne ja hea, et mängu alustades ei osanud oodatagi, et asjad just seda rada lähevad. Kuna ma ei vaadanud ühtegi lugu puudutavat treilerit siis oli enamus minu jaoks lihtsalt meeldiv üllatus. Kõik need sada küsimust mis mängu alguses tekkisid said mängu lõpuks ka vastuse.

Aloy ja Rost

Sellele aitasid tublisti kaasa mängus kogutavad asjad. Enamus neist teksti või audio logid mida võimalik lugeda või kuulata ning mis selgitavad nii mõndagi “vana maailma” ning selles toimunud sündmuste kohta. Loomulikult ei puudu siit ka kujukesed ja muud taolised esemed, mida selle massiivse kaardi pealt otsima peab, kuid nendel pikemalt peatuda ei ole mõtet. Enamus audio- ja tekstifaile on omandatavad peamissioonide käigus, mõned ka kõrvalmissioonide raames ning osa võib leida maailmas ringi kolades.

Rääkides kõrvaltegevustest siis neid on palju. Kes tahab pealoost pausi võtta sel igav ei hakka. Võimalik on oma oskused proovile panna erinevatel jahimaadel, kus täita tuleb erinevaid ülesandeid või otsida asulatest rohelisi hüüumärke, mille all asuvad isikud abi vajavad. Kõrvalisi asju millega aega sisustada on tõesti palju, nad on hästi läbi mõeldud ja teostatud. Omavad huvitavaid tegelasi, head narratiivi ja ohtlikke kuid lõbusaid tegevusi.

Jaht robotitele

Horizon maailma asustavad robot-loomad ning linnud, igaühel neist on oma funktsioon ning kui neid just torkima ei minda siis nad üldjuhul inimestele tähelepanu ei pööra. Aga torkima neid peab, sest muidu võib ilma jääda kriitilisest ning väärtuslikust kraamist. Sest nagu ka teistes sama zanri mängudes omab ka Horizon täiesti adekvaatset koriluse süsteemi. Jahtima peab roboteid, loomi, linde ja kalu, korjama lilli ning koguma puitu. Nendest saadustest saab meisterdada laskemoona, erinevaid jooke ja suuremaid kandekotte nende tassimiseks. Samuti on osa kraami vajalikud vahetamaks neid kaupmeeste juures mõne riideeseme või relva vastu. Nii mõnigi nõutav ese on haruldane ja nende leidmiseks peab ette võtma ohtlikke vaenlaseid ning lootma, et võidukas lahing garanteerib eseme millega kaupmehe juures soovitud asi lunastada.

Kuna kostüümid ja relvad juba jutuks tulid siis selgitan natuke lähemalt. Relvad, kostüümid ja nende täiustused on jagatud kolme gruppi – rohelised, sinised ja lillad. Ei ole vist vaja selgitada millised neist kõige tavalisemad ja millised kõige haruldasemad on. Relvi pole palju – on kolme eri sorti vibu, kaks ragulkat pommide jaoks, nööri laskja (loomade sidumiseks maa külge), lõksude laskja ja paar poolautomaatset noolelaskjat. Mida haruldasem relv on seda rohkem erinevat laskemoona ta lasta suudab ning lisasid mahutab. Kui roheline vibu laseb lihtsalt nooli, siis haruldasem ja lillat värvi sama vibu laseb lisaks tavalistele nooltele ka elektri- ja tulenooli. Sama ka teiste relvade puhul ja rüüdega. Neid ei ole palju, kuid iga rüü haruldasemad variatsioonid tõstavad nende omadusi ja lubavad külge pookida rohkem lisasid. Lisad (modifications) on samuti jagatud värvide järgi ning omavad sama loogikat – mida haruldasem seda parem.

Erinevad rüüd. Üleval näha menüü jaotust.

Horizon: Zero Dawn on mahukas mäng. Guerrilla Games on välja astunud oma aastakümne pikkusest FPS mullist ja toonud meieni tõeliselt kauni ja elava avatud maailma. Ja see maailm on tõesti kaunis, kindlasti kauneim mäng mida hetkel on võimalik Playstation 4 konsoolil mängida (jah, isegi parem kui Uncharted 4). Kahjuks oli mul võimalik mängu 4K ekraanil ja PS4 Pro taga mängida vaid paar tundi. Kuid sellest piisas, et sügav mulje jätta. Pöördusin tagasi oma tavalise PS4 poole ja sisestasin endale, et kui kunagi Pro hangin siis Horizon on esimene mäng millega selle sisse õnnistan. Ilusat graafikat aitab jäädvustada mängu pakutav fotorezhiim mis on üllatavalt funktsionaalseks tehtud. Erinevaid seadeid mida muuta on palju, nagu hoiaks fotoaparaati käes. Pluss pildile saab lisada mängu logo, et eriti vingeid plakateid ja taustapilte teha.

Kuid mitte kõigega ei jäänud ma mängus rahule. Viskaks väikese kivi disainerite kapsaaeda, kes ronimist ja lahingut disainisid. Kui lahingus sulle mitu robotlooma korraga peale jookseb, siis on kohati suhteliselt raske aru saada mis toimub ning enne kui tegelane püsti saab on ta juba uuesti pikali. Selle käigus võib ära kaduda suunataju, mistõttu ei tea kuhu poole vaadata või joosta. Ja mis kõige hullem – ei ole konkreetset näidikut mis annaks märku mil elud otsa saavad. Ei lähe ekraan punaseks, ei hakka tegelane hingeldama, lonkama, hädaldama ega tee muud säärast, mis võiks märku anda elude lõppemisest. Ekraani all vasakus nurgas hakkab küll väike roheline ristike vilkuma, kuid lahingumöllus on väga raske seda tähele panna. Ja isegi siis kui sa seda meelega jälgida, et õiget momenti tabada, jääd sa tihti hiljaks vajaliku aine manustamisega ning vajud sinnasamasse lahingu keskele kokku. Õnneks on võimalik enamus olukordi lahendada hiilimise teel, peites end põõsastesse ja meelitades vaenlaseid enda juurde ning neid kas häkkida või salaja rünnata.

Mis ronimisse puutub siis natuke paremini oleks saanud ka selle lahendada. Niikaua kui ronid mööda inimese tehtud radasid ei ole häda midagi, need on tehtud kollastest materjalidest ja üldjuhul kergelt leitavad. Kuid looduse poolt õnnistatud ronimiskohad on natuke teine teema. Nende ääred on hallikad/valged ja neid on väga raske märgata. Eriti lumistel aladel kus on neid kohati suht võimatu leida. Kui see muidugi meelega nii on tehtud siis müts maha, väga hea väljakutse, kui aga mitte, siis minu poolt miinus. Veidrat ronimismehhaanikat pole vaja mainida, nagu ka teistes mängudes kus palju ronida tuleb (köh, Assassin’s Creed, köh) tuleb ka siin ette olukordi, kus tegelane ei taha päris sinna suunda ronida kuhu sina tahad vaid teeb selle asemel hoopis erinevaid vigureid.

Ühe lasu laseks veel – miks ei ole peategelasel lampi või tõrvikut? Mängus vahetuvad päev ja öö ning oleks tore kui öö jaoks oleks olemas mõni asi mis valgust annab. Samuti oleks see suureks abiks koobastes ja teistes hämarates kohtades. Mulle üldjuhul ei meeldi pimedas tühja kooserdada. Kui nüüd mõtlema hakata siis nuriseda saaks tegelikult veelgi. Näiteks miks peab kaupmeestelt asju ühekaupa ostma? Miks ei võiks saada neid hulgi korraga võtta? Asju müües saab müüdavat kogust valida, miks ostes seda teha ei saa? Nipet-näpet leiaks veel asju mille kallal võtta kuid mis ei ole tegelikult otseselt tähtsad.

Aga õnneks ei ole ükski nendest asjadest selline, mida oskuste ja kannatlikkusega parandada ei saaks. Minu mänguaja jooksul ei komistanud ma mitte ühegi nähtamatu seina otsa, ei jäänud kuhugile kinni, ei kukkunud kusagilt läbi. Samuti ei olnud ühtegi graafilist anomaaliat, mäng ei jooksnud kokku ega teinud midagi muud säärast.

Kes on see suur robot? Kes ta tegi? Miks ta seal on?

Vahetult enne mängima hakkamist olin lõpetanud Far Cry Primal-i ja mõtlesin Horizoni käima pannes, et kui ta vähemalt sama hea tuleb siis jään rahule. On nad ju üsna sarnased mängud – vibu ja nooled, jahipidamine, ratsutamine, korilus jne… Far Cry Primal ei olnud midagi ülimat, kuid mulle ta meeldis, nautisin jahipidamist ja looduses jooksmist. Kuid üsna varsti sain aru, et Horizon on midagi palju enamat. Jah, ta küll ei leiuta oma zanri uuesti ja ega ausalt öeldes midagi päris uut lauale ei pane, oskab ta siiski väga hästi ära kasutada kõiki zanrile omaseid elemente. Tegemist on minu jaoks siiani parima ja sisukaima avatud maailma mänguga mida ma mänginud olen.

Selle kirjatüki kirjutamise ajaks on mul selja taga juba üle 70 tunni mänguaega. Mul on kahju, et mäng läbi sai. Sain hea elamuse ja emotsiooni ning usun, et sama tunnevad kõik kes mängu mängima hakkavad. Kuna mäng on väga mahukas siis palju jäi rääkimata aga seda enam, proovige ise järele. Seiklusi selles uues vanas maailmas jagub.

Platvorm(id): PS4
Ilmus: 1. Märts 2017
Arendaja: Guerrilla Games
Levitaja: Sony Computer Entertainment
Ülevaade tehtud: Playstation 4
   PEGI16

Mängu saab osta siit:
osta_playstationosta_amazon

Horizon: Zero dawn on kogunud endasse erinevate sama zanri mängude head omadused ja kasutab kõiki zanri elemente väga hästi ära. Selline, kuidas öelda, Best of avatud maailma mängudest. Hästi läbi mõeldud ja kirjutatud lugu ning müsteerium mis keerleb vana maailma ja selle langemise ümber suudab põnevust kogu aeg üleval hoida.
HEA
Väga hea lugu
Lummav maailm
Ülihea fotorezhiim
HALB
Ronimine võiks olla parem
Raskelt märgatav elude indikaator
Kus on tegelase tõrvik või lamp?
4.5