Marvel vs Capcom: Infinite, inetu pardipoeg videomängu kujul

0

Marvel vs Capcom on suure ja uhke sugupuuga frantsiis, mis kõlab paberil väga hästi. Võtta nii tuntumad kui ka nurgatagusemad tegelased Capcomi aastatepikkusest mängude kogust ja panna nad kokku Marveli koomiksitegelastega. Panna see kõik kaklusmängu vormi ja kõlabki äärmiselt isuäratavalt. Eelnevad MvC mängud on armastatud oma kaootilise mängustiili ja truu tegelaste interpretatsiooni tõttu. Nüüd on käes uue tulija kord ja kuigi sügaval sisemuses on MvC: Infinite midagi väga maagilist, on see mässitud prügikoti sisse, mille keegi on üle õue lohistanud.

Nagu oma eelkäijadki, on MvC: Infinite äärmiselt tempokas meeskonnapõhine kaklusmäng. Liikudes tagasi oma alguse juurde on nüüdsed meeskonnad kaheliikmelised. Samuti on kadunud eelmiste MvC mängude „Assist”-mehaanika, kus mängija sai kutsuda oma ekraanist väljas olevat tegelast momendiks appi. Selle asemel võid nüüd oma aktiivse tegelase välja vahetada igal ajahetkel teise vastu. Muutus on küll väike, aga on üheks peamiseks põhjuseks, miks Infinite on rohkem väärt kui tema ülejäänud pakett lubab. Ühe nupuvajutusega jookseb su teine tegelane ekraanile ja sinu kontroll läheb temale üle. See võimaldab sul jätkata oma rünnakut, või isegi teha combosid vastase tegelase peal, kui see muidu ei oleks olnud võimalik. Peamine, mis sellega kaasneb, ongi väga vabavormiline mängustiil ning võimalus luua ise combosid kasutades ära hetkelist kaost, et vastast üllatada. See on üks väheseid kaklusmänge, kus mängijale antakse korralik võimalus ennast oma stiiliga väljendada.

Marvel vs Capcom: Infinite teiseks tugevaks küljeks on Infinite kivid ehk Igavikukivid. Need tuntud kivid Marveli koomiksitest ja filmidest võimaldavad sul mõjutada nii enda tegelasi kui ka lahinguvälja. Kuigi kolmas tegelane meeskonnast on ära võetud, pead pärast tegelaste valimist otsustama, millise kivi sa endaga kaasa võtad. Kõik 6 kivi toovad lauale midagi erilist ja mängija peab ise otsustama, milline sobib kõige rohkem nii tema meeskonnale kui ka vastasmängija vastu. Näiteks on sinine Space Gem äärmiselt hea aeglasele meeskonnale, kui sinu tegelased ei suuda vastase liikuvusega sammu pidada, sest selle peamine funktsioon on nupule vajutusega vastase tegelast sinu poole tõmmata. Nii saab teist mängijat lükata situatsioonidesse, mis on sulle kasulikumad. Igal kivil on ka teine võime. Sarnaselt kaklusmängudest tuntud superlöökide näidikule on ka igal kivil enda mõõdik, mida saad täita kas oma kivi omadust kasutades või halvemal juhul teise mängija käest mängus peksa saades. Seda aktiiveerides aga muutub mängu seis drastiliselt ning siingi on igal kivil enda efekt, millest mängija saab kasu lõigata. Jälle tuues näiteks Space Gemi, mis paneb oma Infinity Stormi ajal vastase tillukese ala sisse kinni, kus ta saab elu üle järgi mõelda sel ajal kui sa teda taod. Loomulikult pole need otsesed automaatse võidu mehaanikad ja igas situatsioonis saab oskuslik mängija vastase Infinity kivi kasutuse kas leevendada või isegi enda kasuks pöörata.

Üleüldiselt lubab MvC: Infinite mängijale väga palju vabadust, see kuidas enda meeskonda ja mänguviisi üles ehitada on igale kaklusmängu fännile midagi maagilist. Kapoti all on peidus äärmiselt sügav mehaanika, mille avastamine ja sellega eksperimenteerimine on äärmiselt rahuldust pakkuv. Kui vaadata Infinite’i ainult mängumehaanika poole pealt, võin seda soojalt soovitada, kuid kahjuks ei ole ülejäänud paketis palju, millega rahul olla.

Nüüd kui heast räägitud, võtame ette ülejäänu. Ma tahaks mõelda, et kui mängu mängimine on huvitav, ei tohiks visuaalne külg mind häirida, kuid Infinite’i kujul on tegemist naeruväärselt halva presentatsiooniga. Alustades menüüst, mis tundub olevat 5 minutiga kokku loobitud ja sellel puudub igasugune isikupära. Kõik tundub olevat tehtud plastikust. Peamiseks mureks aga on tegelased ning kuigi nii mõnigi neist näeb arvestatav välja, on teisi lihtsalt valus vaadata. Capcom on mõned neist küll juba ära parandanud, aga tegelasi, kelle näoilmet võib võrrelda kõhukinnisusega, on ikka veel. Animatsioonid jätavad nii mõneski situatsioonis soovida.

kelle meelest oli hea mõte ristata Chun-Li krabiga!?

Capcom proovis ka Infinite’ga midagi, mida MvC seerias varem polnud tehtud ja selleks on lugu ehk Story Mode.  Vähemalt võib öelda, et see eksisteerib, mis on ka ainuke positiivne asi sellega seoses, kui seda üldse positiivseks asjaks lugeda saab. Kuigi Capcom pole kunagi meisterkirjanik olnud, on see katse isegi nende kohta märkimisväärselt halb. Juba animatsioon ja visuaalid on selles nigelad, kuid hullem saabub siis, kui ükskõik kes tegelastest rääkima hakkab. Puisemat dialoogi ei leiaks ka metsast ja need naljad, mida iga tegelane üritab oma segmenti panna, tekitavad kergelt eile söödud toidu maitset kurku. Mängulises mõttes on ka see ajaraisk, sest suurem osa võitlusi on igavad ja 75% neist on näota-nimeta kurikaelte vastu, kes surevad äärmiselt kiirelt. Ainuke õnnistus ongi, et kogu jant sai läbi kuskil 3 tunniga.

Kes peale loo läbimist veel arvuti vastu taguda tahab, siis neil on võimalik proovida Arcade Mode’i, mis võimaldab oma meeskonnaga läbida 8 lahingut, mis kulmineeruvad bossilahinguga. Oma pingutuse eest saad tegelastele juurde värvivariatsioone.

Peale selle on sul veel võimalik teha missioone, mida on igal tegelasel kümme ja need õpetavad sulle paari põhilist tehnikat valitud tegelase jaoks. Kahjuks aga on see väga hägune ja ei seleta hästi lahti, kuidas kõike tegema peab. Uustulnukaid mäng väga õpetada ei ürita. Kes tahab lihtsalt nuppe klõbistada, neile on mängus olemas auto-combo süsteem, mis annab ühte nuppu järjest vajutades kompetentse combo vastase peal kasutamiseks. Võitu see küll kohe ei kingi, kuid annab võimaluse midagi vähemalt korda saata, kui mängu selgeks õppimine sulle mingit huvi ei paku.

Siiski peitub tänapäeva kaklusmängude peamine sära ikkagi netimängus. Siin vähemalt on tsipa vaeva nähtud ja kõik tundub sujuv olevat. Mängude leidmine on lihtne ja lobby-süsteem sujuv. Peamine märkimisväärne lisa on algajate liiga, kus teatud tasemeni võib mängida. Kui see tase ületada, lukustatakse sind sealt välja. See on hea viis vältimaks situatsiooni, kus sinu esimene vastane on keegi, kes sind su selgrooga surnuks peksab.

Kokkuvõtteks on MvC: Infinite mäng, mille sisemuses olev süsteem on märkimisväärselt lõbus ja paljulubav nii espordi osas kui ka mängija isiklikuks arenguks. Kahjuks aga meenutab see välimuselt 10 aastat vana mängu ja omab visuaalset stiili, mis meenutab tagurpidi keeratud välikäimlat. See on hea mäng ainult neile, kellel on huvi kaklusmängude süsteemide lahtiharutamise ja teiste mängijate tümitamise vastu. Kui otsid midagi, mida niisama üksinda õhtul mängida, siis võid ringiga mööda minna. Sellest tulenevalt annaks ma Infinite’ile lausa kaks hinnet.

Kui oled mängija, kellele meeldib sügav ja mitmekülgne võitlusmäng, mida saab kaua uurida ja teiste mängijate vastu mängida, siis on tegemist mänguga mida tasub proovida ja sel puhul annaks hindeks 4/5.

Kui aga otsid head ühe mängija kogemust või huvitavaid mänguviise, mida omaette mängida, siis sellisel puhul oleks hindeks 2/5.

Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 19. september 2017
Arendaja: Capcom
Väljaandja: Capcom
Ülevaade tehtud: Xbox One
PEGI12

Mängu saab osta siit:
osta_progames