NBA 2K18 – kas ikka veel parim?

0

Kolm asja on siin maailmas kindlad. Surm, maksud ja iga-aastased spordimängude väljalasked. Jalgpall, hoki, korvpall… NBA 2K-seeriat peetakse üheks spordimängude lipulaevaks ja üheks kõige rohkem tegevust pakkuvaks mänguks üldse, kuid kuni selle aastani ei olnud tal praeguse konsoolipõlvkonna masinatel mingit konkurentsi… kuid EA Sportsi NBA Live 18st räägime juba teises arvustuses. Seekord on luubi all NBA 2K18, mille kaanestaarideks on värskelt Boston Celticsiga liitunud Kyrie Irving ja Lakersi ridades end ajalukku kirjutanud Shaquille O’Neal.

Esimene asi, mida mängu käima pannes teha saab, on enda mängija loomine. Võib kasutada etteantud nägusid ning veidike neid kõpitseda või sikuta oma nutiseadmesse alla NBA 2K rakendus ja skaneeri oma nägu selle kaudu mängu. Tulemused… võivad sind üllatada. Nimelt on peakuju enam-vähem õige senikaua, kuni mängija ei pea väljendama mingit emotsiooni. Siis lendab kogu värk vastu taevast, sest ise tehtud mängija näomiimikat NBA 2K18 ei halda. Aga pole lugu, kes see ikka nalja teeb, kui ise ei tee.

Seejärel saad valida, mida sa mängima hakkad. Valikus on hulganisti erinevaid mänguviise, alustades enda mängijaga MyPlayeri loo läbimisest ning lõpetades hooaegadega, mille alguses saad teha unistuste drafti, kus valikus on nii minevikustaarid kui ka hetkel liigas palli patsutavad mehed.

MyPlayeri lugu on pehmelt öeldes läbikukkumine. Vahet pole, mis sa enda mängijale nimeks panid, sest ta kannab aegade lõpuni hüüdnime DJ. Nimelt on asjalood sellised, et mängija tegelane oli kunagi äge korvpallur, kes otsustas hakata ägedaks DJks ning tegi kossuga lõpparve. Noh, nagu Michael Jordan tahtis hakata pesapalluriks. Sarnaselt Tema Kõrgeõhulisuse pesapallikarjäärile ei tulnud ka DJl plaadikeerutamine eriti hästi välja ning ta teeb paar tänavakossumängu, kus tema kaks punkti ja kolm lauapalli on piisavad, et saada kutse oma lemmikklubi treeningule ning edasine on juba ajalugu.

Asja ei tee paremaks väga halvad häälenäitlejad, imelikult getoliku käitumisega asiaaditüdrukust toakaaslane B-Fresh ning asjaolu, et absoluutselt kõik, mida sa MyPLayeris teed, maksab kas aega või raha. Nimelt alustab sinu superstaarist pallikeerutaja 60se reitinguga, mis annaks talle heal juhul koha mõnes Euroopa alamas liigas. Selleks, et paremaks saada, tuleb enda oskuseid ja näitajaid täiendada ning siin tuleb appi NBA 2K vana hea VC-virtuaalraha.

Virtuaalraha eest saad enda mängija andmeid paremaks teha ning talle uusi ketse, riideid ja soenguid osta. Ainult et… iga särgi või soengu arvelt on sul andmete parandamiseks vähem raha ning ägedamad asjad on jällegi reitingu taga lukus. Seega umbes nagu päriselu. Iga liigutus maksab ning virtuaalraha saad kas pärisraha eest osta või mängus teenida. Iga mängitud mäng annab sulle mingi arvu virtuaalraha, kuid selle hulk on nii tilluke, et enda reitingu arvestatavasse kõrgusse tõstmisel (umbes 85 oleks vaja, et keegi sinuga mänguplatsil üldse arvestaks) tuleks selle kogumiseks mängida ära nii 300 mängu. Ja jumala eest ei tohi MyTeami mängida, sest selle pakid maksavad ka raha, mida sa tahad oma mängija peale kulutada.

Kogu MyPlayeriga majandamine toimub virtuaalses maailmas-menüüs nimega Neighborhood. 2K oleks nagu võtnud tükikese GTA kaardist ning lubanud mängijad sinna ringi siblima. Aga siit tuleb kohe minu teine probleem. See kulutab liialt aega. Nimelt tuleb igale poole kõndida. Agent kutsub sind enda juurde? Astu tänavale, kõnni tema majani, mine sisse. Jutud räägitud, astu välja ning jookse trenni tagasi oma erioskuste märke pumpama. Tahad soengut muuta? Jooksuga juuksuri juurde ja siis tagasi. Tahad teiste mängijatega koos mängida? Jookse palliplatsile (tegelikult saab siia ka metrooga, kuid laadimisaegade tõttu on see umbes sama kiire kui jooksmine). Minu jaoks on jube veider, et kossumäng näeb nii palju vaeva, et sind palliplatsilt eemal hoida.

Kõik ei ole kahjuks korras ka teiste mängulaadidega. MyGM, kus juhid loopõhiselt ühe meeskonna käekäiku, kannatab lepinguvigade ja rumalate ülesannete all. Näiteks krabasin ma enda kätte Lakersi, mille ridades M.C. „DJ“ Savage enne gregodenlikku põlvevigastust ka pallis. Noored mängijad, kerge meeskonna ülesehitus… ja siis palub omanik mul hankida meeskonda iidvana Vince Carteri, vahendeid valimata, ning paneb meeskonna lambist müüki. Ma saan aru, et need on loo osad, kuid see on siiski päris rumal asjade käik.

Sellest on hirmus kahju, sest kossumäng ise kogu selle kupatuse all on fantastiline. Hea küll, ikka esineb palliga läbi teise mängija teleporteerumisi, imelikke palli kätte imemise animatsiooniga lauapalle, ajulagedalt mööda minevaid korvialuseid viskeid, kui arvuti juhitud satsil on vaja järele jõuda ning viimase sekundi tahakaldega imeviskeid Blake Griffini ja Demarcus Cousinsi poolt (ehk loe: mängid 23 sekundit ideaalset kaitset, surud mingi kuti kolmese taha ära ning sealt tuleb viimasel sekundil üle kaitsja käte selline imevise, mis läbib rõnga nii puhtalt, et võrk ka ei liigu). Need asjad on NBA 2K seerias olnud juba ammu ja inimene harjub kõigega.

Fantastiliseks teeb kossumängu simulatsiooni see, et meeste liikumine väljakul on lõpuks ometi enam-vähem loogiline, eelmise aasta magnetkaitse on kadunud (ehk kui sa oled palliga ennast katva mehe teistest eraldanud ning oled temast kiirem-tugevam-osavam, siis sa pääsed ka temast mööda) ning pall ei ole enamikul juhtudest enam animatsiooni osa, seega mängija peab hoolikalt vaatama, kuhu ta sellega triblab, kelle jalad tee peal ees on ja kust kohast viset sooritatakse, sest pall järgib mingil määral iseenda füüsikareegleid, mitte animatsioone. Ma ütlen „mingil määral“, sest arvuti juhitud tegelastele on lubatud teatud asjad, mida mängija teha ei saa (seljaga söötja poole vaheltlõiked, siil Sonicu stiilis kiirjooks kaitsjast möödumiseks ning ründelauast võetud palli välgukiirusel ja piksli täpsusega uuesti korvi kohale riputamine).

Heli poole pealt ei ole miskit ette heita. Kommentaatorid mölisevad nagu enne, kuid seekord käivad külaliskommentaatoritena stuudiost läbi ka näiteks Kobe Bryant, Kevin Garnett ning Chris Webber. Veidike rohkem tahaks kuulda platsil mängijate karjumist ja häälitsusi, muidu tunduvad sellised suu lahti virutatud pealtpanekud veidi mannetutena.

Animatsioone on tohutult, särgid näevad fantastilised välja ja näoilmed on kenasti muutuvad, välja arvatud silmad. Miskipärast on silmades peegelduv emotsioon enamasti väga kehv ning mängijad põrnitsevad suurte silmadega enda ette. Eriti hästi on see märgatav vabavisetel või pealtpanekutel. Äkki on viga pilgutamise vähesuses? Igatahes, häälte ja silmadega tuleks tööd teha. Kõik tänapäeva mängijad näevad superhead välja, kuid vanade legendide puhul on kasutatud paari aasta vanuseid mudeleid, profiilipilte ja Tähtede Mängu koosseise. Häbi-häbi.

Eraldi tuleb ära mainida ka Switchi versioon. Nimelt on 2K suutnud peaaegu täies mahus NBA 2K18 Switchi kassetile suruda (seda muidugi hetkel veel piltlikult, sest Switchi variandi füüsiline kassett ilmub alles 17. oktoobril) ning mööndusi on tehtud ainult graafikas ja kaadrisageduses. Nimelt jooksevad muude konsooliversioonid 60 kaadrit sekundis, kuid Switchi variant 30 kaadrit sekundis. Kaasaskantavana see väga ei häirigi, kui siis ainult see, et mängijate ja kommentaatorite hääl ja huulte liikumine ei ole sünkroonis, kuid sellele lubatakse juba järgmise uuendusega parandust. Suure ekraani peale pannes on kehvem kaadrisagedus aga tuntav ning hakkab pigem häirima, kui oled juba paremaga harjunud. Muidu on tegu väga ägeda saavutusega, sest saad terve NBA mängu endaga kooli või skateparki või autoreisile kaasa võtta. Kehtivad täpselt needsamad plussid ja miinused, mis ülalpool juba ära mainitud sai, kuid lisaks tuleb ära mainida, et Switchi NBAl on miskine viga, mis suudab kõik sinu salvestused ära rikkuda ning mängu tuleb otsast peale alustada. Seega ei soovita ma sinna väga pärisraha eest ostetud VC-raha matta, kuniks seda prohmakat ära lapitud pole. Ise kaotasin nii 15 mängu pikkuse hooaja.

NBA 2K18 on hea kossumäng, kui mängid seda üksi või sõpradega koos sama konsooli taga. Valida on tohutu hulga meeskondade vahel, sest mängus on nii tänapäeva satsid, iga meeskonna kõigi aegade parematest mängijatest koosnev tiim või mingi kindla hooaja meeskond, kes kuidagi meelde on jäänud. Netis on keeruline koos mängu saada ning tänavakossus on kõigil teistel 220 cm pikad tsentrid või 160 cm pikad tagamängijad, sest vahepealsed suurused pole lihtsalt nii efektiivsed. Kui sul ka juhtub olema „realistlik“ kahemeetrine ääremängija, siis mängid sa hoopis keskmängijat (ja saad vastase koljatite käest tuupi), sest sa oled oma meeskonnas kõige pikem VÕI tagamängijat (ja saad teiste tagamängijate käest kiirusega sisse), kuna oled hoopis kõige lühem. Ei ole eriti lõbus. Lisa siia veel pidev reklaami näkku loopimine, rollimängulik maailmas ringi jalutamine ja virtuaalrahaga piiratud arenguvõimalused ning paneb mõtlema küll, et mis sellel 2K’l sel aastal arus oli. Korvpall ise on mängus suurepärane ja rahuldust pakkuv, kuid miks oli see vaja mingi pruuni ollusega üle kallata?

NBA 2K18
HEA
platsil toimuv kossumäng on fantastiline
palju erinevaid mänguviise
HALB
liiga palju aega kulub mitte korvpalli mängides
virtuaalraha ostmisele lükkamine on tüütu
liiga palju reklaami
rumal taustalugu MyPLayeris
3
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One, Nintendo Switch, PS3, Xbox 360
Ilmus: 15. september 2017
Arendaja: Visual Concepts
Väljaandja: 2K Sports, 2K Games
Ülevaade tehtud: PS4 Pro, Nintendo Switch
PEGI3
Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_gamestar