Resident Evil 7 – Tere tulemast perekonda, poeg!

0

Kardan… Ei karda…

Tunnistan kohe ära, et ma pole suur õudusmängude mängija. Õudusfilmid on toredad, kuid nende puhul on alati see võimalus, et panen filmi ajal pea teki alla ja teesklen, et midagi hirmsat ekraani peal ei toimu. Mängude puhul see paraku nii lihtne pole ning õudusfilmi läbielamine ei ole väga tervislik minusugusele suhteliselt nõrga närviga inimesele. Seega ei satu minu käsutusse õudusmänge just väga tihti. Läbi see elatud siiski sai.

Resident Evil 7 puhul on tegemist hästi klassikalise õudusmänguga. Mäng, mis pakub väga head üksikmängu kogemust nii oma loo kui ka tekitatud emotsiooni poolest. Vahepeal tekkis tunne, nagu oleksin osa saanud mõnest järjekordsest Nightmare on Elm Streeti filmist. Õudusfilmilikkust jagub küllaga ning nii mõnigi koht on selline, et tuleb pulsikellalt kontrollida, ega süda liiga kiiresti ei löö. Resident Evil 7 viib su kohati liiga sügavale mugavustsooni, tekitades tunde, et kedagi polegi või midagi ei juhtu. Ja siis…

Mängu peategelaseks on Ethan Winters, kes sõidab Louisianasse, et üles otsida oma kolm aastat tagasi ära kadunud naine Mia. Ainsaks juhtlõngaks Ethanile on Mia poolt saadetud videokassett, kus Mia palub väga selgelt mitte teda otsima minna. Siiski otsustab Ethan ette võtta teekonna Bakerite perele kuuluvasse vanasse mõisalaadsesse hoonesse teadmata, et teda juba oodatakse.  “Sa oled nüüd osa perekonnast, poeg!”

Algab õudusküllane peitusmäng, et jääda ellu ning saada kasvõi natukenegi aimu sellest, mis toimub või mida edasi peaks tegema. Bakerite perele peitust mängida meeldib ning üllatusi jätkub kõikjale. Mõistatused, lukustatud toad, varjudemäng ning head heliefektid tekitavad just selle õige tunde. Kindlasti ei jäta ka külmaks klassikaline põgenemistuba, mis korraldab sulle väga huvitava sünnipäevapeo.  Resident Evil on oma juurte juurde tagasi tulemas.

Mängu sees on sinu kätte antud erinevad relvad. Sinu ülesandeks on need ainult üles leida. Põhimõtteliselt on reegliks number üks: vaata absoluutselt igale poole, tõsta ülesse kujusid ning pööra neid, uudista vaklu täis karpe. Nii võid leida võtmeid, mis avavad relvadeni viivaid uksi, vanaaegseid münte ja muidugi purgikesi vedelikuga, mis aitavad isegi jäsemeid tagasi kasvatada. Relvade hulgast oli minu lemmikuks klassikaline shotgun, millega oli tore hallitanud kollidele (moldedidheadshote teha.

Kuna minu kasutusse oli sattunud ka Playstation VR, siis proovisin ära, milline näeb välja Resident Evil 7 PlayStation VR-i peal. Kahjuks suutsin seda mängu mängida VR-i peal vaid veerand tundi. Miks? VR efektid on antud mängu juures väga tõesed ja hoolimata mitte nii heast graafikast, mis VR-iga mängides kaasneb, oli küll tunne, et kohe saan infarkti ja asi lõppes sellega, et süda läks ikka väga pahaks. Kes tahab real life õuduskogemust saada, siis peaks seda mängu kindlasti ka virtuaalreaalsuses proovima.

Hoolimata sellest, et tegu polnud just kõige pikema mänguga, on Resident Evil 7 siiski täielikult oma hinda väärt. Tegemist on väga hea õudusmänguga, millel on kaasahaarav lugu ja tegelased, keda sa juba nii lihtsalt ei unusta. Eriti unenägudes. Kindlasti pean ka ära mainima, et üle pika aja on tegemist mänguga, mis ei ole katki. Mängimise jooksul ei esinenud ühtegi viga ning mäng jooksis perfektselt kuni lõpuni välja. Suurepärane algus minu uuele mänguaastale.

Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 24. jaanuar 2017
Arendaja: Capcom
Levitaja: Capcom
Ülevaade tehtud: PS4
    PEGI18

Mängu saab osta siit:
osta_progames