We Happy Few – Õnn on valiku küsimus, või kas ikka on?

0

We Happy Few nimelist mängu sai esmakordselt näha juba 2016. aasta E3-l, kus mäng teenis tol korral palju positiivset tähelepanu. Peatselt ilmus mäng ka Xboxi ja Steami Early Accessi, kus ta vaikselt oma elu elas, kuni selle aasta 10.augustini, mil mäng lõpuks valmis sai ja ametlikult müügile tuli. Kogu selle aja olen ma vaikselt mängul silma peal hoidnud ja seda jupikaupa mänginud. Augustis tuli lõpuks aga lõplik versioon välja ning nii sai mäng uuesti täiesti algusest peale ette võetud. Kuna tegemist on pika mänguga, siis läks loomulikult ka arvustuse kokkupanekuga oodatust kauem aega. Nüüd kus mäng lõpuks valmis on ja väljas on, siis kas see aeg ja raha, mida sellele mängule kulutati, lõpuks ennast ka ära tasus? Kas see mäng on seda hinda väärt, mida ta eest küsitakse?

We Happy Few on action-seiklusmäng, kus on omavahel kombineeritud erinevaid elemente rolli- ja ellujäämismängudest. Mängu tegevus leiab aset 20. sajandi teises pooles, peale Teist maailmasõda, alternatiivses maailmas, kus sõja võitjaks oli Saksamaa. Peale seda pandi Wellington Wellsi linnas toime nii mõnigi hirmuäratav tegu, mida linnaelanikud unustada soovisid. Selle jaoks töötasid nad välja uimasti nimega “Joy”, mis aitas neil oma mineviku unustada ja õnnelikult oma eluga edasi minna.

Seda muust maailmast eraldatud Wellington Wellsi linna, uimastitest täispumbatud kokkuvarisemise äärel olevas düstoopiaühiskonda, ongi sinul kui mängijal nüüd võimalus kogeda kolme peategelase silmade läbi, aidates neid Wellington Wellsist põgenemisel. Kõigil kolmel tegelasel on selleks erinevad põhjused ja mitmesuguseid ülesandeid, mida neil enne põgenemist teha tuleb.

Esialgses Early Access/Preview versioonis visati sisuliselt mängijad lihtsalt avatud maailma, kus neil tuli ellu jääda. Selleks tuli omale süüa ja juua otsida, relvi ja muid esemeid hankida või luua, vajadusel ka vahepeal magada ning loomulikult sind ründavate külaelanikega kakelda. Mingil määral oli olemas siiski ka osa mänguloost, mis andis vihjeid kuhu asi lõpuks välja võiks jõuda. Tänaseks on pilt paljuski muutunud, mäng on saanud omale kandva loo, toimunud on mitmeid muudatusi kaardil ja ellujäämise osa on lihtsamaks muutunud. Õnnetuseks on aga ka asju, mis on rohkem katki ja tänu muudatustele on tekkinud ebakõlasid mänguloo juures. Näiteks ühe tegelasega mängides elavad tegelased, keda sul külastada tuleb, linna ühes piirkonnas ja teisel juhul hoopis kusagil mujal. Selliseid “karjuvaid” vigu on mängu loos mitmeid ja see tekitab küsimuse, miks arendaja omale lisaaega juurde ei võtnud, et need ära parandatud saaks.

Üldiselt on tegemist päris laheda ideega, mängu loojad on näinud kontseptsiooni loomisel omajagu vaeva ja kokku on pandud omapärane ja huvitav lugu. Mängu algus on igati paljulubav ning mängu maailma ja selle võimaluste tutvustamine on suurepäraselt kokku pandud. Õnnetuseks aga saavadki siinkohal kiidusõnad selle mängu juures otsa. Sest ülejäänud osa mängust on korralikult viimistlemata jäänud.

Isegi kui mõne mängu loo puudujäägi ja ühesuguste NPC-tegelaste osas silm kinni pigistada, siis tehnilise poole peal pole seda enam kuidagi võimalik teha. See mäng lihtsalt kubiseb igal sammul kõikvõimalikest vigadest. Alates pisikestest graafilistest vigadest, kus NPC-d läbi tooli istuvad või üksteise seljas kükitavad, kuni tõsisemate vigadeni välja, mis võivad sul takistada mängus olevaid ülesandeid lõpule viimast. Rääkimata siis sellest, et aegajalt ei jõua mäng teatud objekte ja tekstuure ära laadida ning nii võid ühel hetkel avastada, et tühi heinamaa ei olegi heinamaa, vaid on hoopis majadest ja tänavatest koosnev külake. Tänu sellele oli mul korra ka juhus, kus ühel hetkel laeti mu tegelase ümber maja ära, mispeale ma sinna lõksu jäin ja pidin fast travelit kasutama, et sealt minema saada. Ühesõnaga see mäng on kohe igapidi katki mis katki.

Olukorda ei tee kuidagi paremaks ka mängu pikkus. Minul läks mängu lõpetamiseni aega üle 80 tunni, mida on ühe sellise indie mängu kohta ikka küllaltki palju. Võimalik, et oleks isegi kauem läinud, aga kolmanda tegelasega mängides tüütasid kõik need lõputud korduvad tegevused ja maailm mind juba lõpmatuseni ära ja ma ignoreerisin kõikvõimalikke kõrvaltegevusi ja suundusin otsejoones “väljapääsu” poole. Aitab küll, saigi juba kauaks seda mängima jäädud.

Ühesõnaga, We Happy Few lõpptulemus oli minu jaoks täielik pettumus. Sellel mängul on kindlasti omad võlud, kuid kõik need vead mängus, millele igal sammul komistad, need korduvad tegevused ja see hind… Kes tuli üldse sellisele “geniaalsele” mõttele, et antud teosele külge panna 60-70 eurone hinnasilt? Antud mängu eest on seda ikka liiga palju tahetud. Siinkohal oleksin ma esimest korda elus olnud mängu tükeldamise poolt. We Happy Few oleks võinud tükeldada kolmeks episoodiks, üks igale peategelasele, mängu baashinnaks oleks võinud olla 20-30 eurot ja siis ülejäänud kaks osa 10-15 euro kaupa maha müüa.

Minu soovitus on selle mänguga oodata, kuni selle hind kuhugi 25 euro ringi kukub ja alles seejärel sellega tutvust teha. Kes teab, äkki on selleks ajaks välja lastud juba ka mitmeid parandusi, mis selle rohkem mängitavaks muudab?

We Happy Few
HEA
Omapärane lugu
HALB
Mäng kubiseb kõikvõimalikest vigadest
Korduvad tegevused ja tegelased
Tüütult pikk
Kallis hind
2
Oota ostuga
Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 10. august 2018
Arendaja: Compulsion Games
Väljaandja: Gearbox Publishing
Ülevaade tehtud: Xbox One

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_amazon