Yakuza 0 teeb ka nullist numbri

0

Selleaastane E3 rabas uudisega, et aastaid vaid PlayStationi omanikke rõõmustanud Yakuza seeria jõuab “avalikku” omandisse ja lähiajal saab ka PC-rahvas Kamurocho tänavatel ringi luusida ning vastaseid täpse jalalöögi või jalgrattaga kostitada – kuidas vaid fantaasia ja näpuosavus lubavad.

Esimene pääsuke, eellugu “Yakuza 0”, on nüüd arvutil väljas. Kas ka sina peaksid oma vaevaga teenitud rahanatukest sellele kulutama? Vastus võib olla “jah”, kui sulle pakub huvi Jaapani tänavakultuur, kui kerge cringe sind kringlisse ei keera, kui pooletunnine vahevideo on täiesti okei, eelmisest kümnendist pärinev graafika sind ei heiduta ja kui suudad mängimiseks leida koha ja aja, kus lapsed (või vanemad) sulle naljalt peale ei satu. Sest ekraanil toimub pidevalt midagi üsna vägivaldset või suisa veidrat. Kui pikk “ei” sinu suu just välja venitas, võid rahumeeli koolikotti pakkima minna, vastasel juhul telli sushi ära, võta kingad jalast ja loe lahkesti edasi.

“Yakuza” (originaalis “Nagu draakon”) nägi PlayStation-2-valgust aastal 2005 ning tänaseks on põhisarjas ilmunud 7 osa. Numbrit 0 kandev eellugu sobib sisenemiseks suurepäraselt, sest kuigi sinna on vanade fännide meeleheaks puistatud viiteid järgnevatele peatükkidele, on ta tarbitav ka täiesti “puhta lehena”.

Lugu saab alguse 1988. aasta detsembris Tokyos, kus noor yakuza Kazuma Kiryu leiab pärast kerget lisateenistust lubanud tööotsa ennast vastamisi mõrvasüüdistusega. Iseenda ja perekonna au päästmiseks, peab ta tegeliku süüdlase üles leidma, trotsides ohte ja veeretades teelt raskusi… Haigutad? Jah, kõlab pisut klišeelikult, aga kannata ära, läheb paremaks.

Lugu on tegelikult üsna hea. Seda esitatakse vahevideotes, mille pikkus võib tänapäeva tähelepanuhäirete all kannatava noorsoo jaoks pisut ehmatav tunduda, aga nad on kaasahaaravad ning tasuvad jälgimist. Suurt osa vaheklippidest saab soovi korral siiski ka vahele jätta.

Loo liikumapanevaks mootoriks on tilluke “tühi krunt”, mis tohutule kinnisvaraarendusele ette jääb ja mille omandamiseks erinevad huvigrupid halastamatut võitlust peavad. Nende hammasrataste vahele jäävad nii Kazuma kui ka teine peategelane, Goro Majima. Ojaa, kas unustasin öelda? Esimest korda sarja ajaloos on mängus kaks mängitavat peategelast. Goro on Osakas elav noor yakuza, kes astus sõbra kaitseks oma ülemate käskudele vastu ning maksis selle eest ränka hinda. Aastaid on ta püüdnud seda pattu lunastada ning enda kohta perekonnas taastada… Jälle klišee? No pisut, mis siis, kohe läheb paremaks.

Lugu hargneb vaheldumisi kahes linnas, kahe peategelase vaatenurgast ja Majima vaoshoituse all pulbitsev hullumeelsus annab mõnusat vaheldust Kiryu tasakaalukusele. Lisaks erinevatele iseloomudele on mõlemal peategelasel ka täiesti erinevad võitlusstiilid. Sest jah, kas unustasin öelda, tegemist on avatud maailma kaklusmänguga (arvan, et isegi Jan Pillav ei vaidleks siinkohal vastu).

Kui maffiafilmidest on meile jäänud mulje, et selles maailmas lahendatakse kõik probleemid tulirelvadega, mille kaliiber vastab probleemi suurusele, siis Jaapani ülikarmide relvaseaduste ja pikkade traditsioonide tõttu saab antud mängus suurem osa konflikte lahenduse püssirohu abita. Tulirelvad on esindatud, aga nende roll ja laskemoonavaru on väikesed ning ka külmrelvad pole eriti vastupidavad. Seega tuleb enamasti kasutada isiklikke jäsemeid ja võitluspaigal leiduvaid käepäraseid vahendeid.

Võitlus, kuigi visuaalselt ülimalt vaatemänguline, pole oma olemuselt eriti keeruline. Kui kombosid õppida ei taha, teeb ruut-ruut-ruut-kolmnurk tegelikult töö edukalt ära. Aga kui tahtmist on, leiab menüüdest korraliku rollimängu mõõtu arengupuu, kuhu raha investeerides leiab kombosid kui mitte just Street Fighter’i, siis Mortal Kombat’i jagu ikka. Võrdlus viimasega on ehk isegi kohane, sest mängus on ka finisher’id, mille vägivaldsus eelpoolnimetatule küll alla jääb. Aga mitte liiga palju. Võitlus on voogav ja lõbus, vastaseid tuleb mängu edenedes üha juurde ning nendega žongleerimine on üldjuhul nauditav. Tokyo Kamurocho ja Osaka Sōtenbori on ohtlikud (õnneks küll fiktiivsed) linnajaod, kus igal sammul leidub vendi, kes tahavad sulle “luuki” panna. Juhukokkupõrgetest puudust ei tule, aga uuendusena omandavad mõlemad tegelased üsna mängu alguses võime väikest rahapakki laiali visates neid vältida. Varasemates (nojah, tegelikult ikka hilisemates) osades võisid need va kakekullid mingil hetkel pisut tüütuks muutuda. 100 000 jeeni, mis varbaviske eest küsitakse, tundub mängu alguses üsna kopsakas summa olevat, aga saladuskatte all võin öelda, et lõpu poole see eelarvesse erilist auku ei hammusta.

Kui rahast juba juttu tuli, siis seda saab teenida mitmeti. Üks võimalus on just needsamad tänavakaklused. Mida mitmekesisemalt ja vaatemängulisemalt vastastele üle tahi anda, seda rohkem pappi neist välja pritsib. Väljaminekute kasvades jääb sellest siiski väheseks ning siis tuleb appi grind. Kiryu teenib enda raha kinnisvaraäris. Kes kunagi Monopoli mänginud, sellele peaks skeem üsna tuttav tunduma. Teatava raha eest saab osta õiguse erinevaid ettevõtteid “manageerida” ning neisse investeerides on võimalik sealt saadavat tulu suurendada. Konkureerivad ärimehed võivad sind rünnata ja siis lakkavad sissetulekud kuniks Kiryu vastaste jõumehed tuldud teed tagasi saadab. Pärast piirkonna ülevõtmist tuleb selle endise omanikuga arved klaarida. Kui suur töö tehtud, pole muud muret, kui käia aeg-ajalt kontoris raha vastu võtmas ja ettevõtete juhatajaid roteerimas, et nende vaim värske püsiks.

Goro siiski rantjee elu nautida ei saa, vaid peab oma sissetulekud välja teenima, juhtides kabareeklubi nimega “Sunshine”. Tema ülesandeks on klubisse tüdrukuid värvata ja neist parimaid veel sõnaosavamaks treenida, et kallid kliendid oma tengelpungade rauad laiemalt lahti teeks. Reaalne rahateenimine toimub aga minimängu käigus, kus Majima peab igale sisse astuvale kliendile sobivate huvidega neiu vestluskaaslaseks leidma ning hoolitsema, et kõik… no enam-vähem kõik nende soovid täidetud saaks. Minimäng tahab pisut süvenemist, aga kui selle mehaanikad läbi hammustada, pakub glamuurse pealiskihi all peituv strateegiline ressursihaldamine mõnusat tegevust päris jupiks ajaks. Lõpuks muutub ta siiski pisut korduvaks, aga selleks ajaks õnnestub ehk ka Kiryu hõlptulust osa saada. Üksteist tundmata on peategelastel vahendajate kaudu siiski võimalik teineteise äridesse investeerida. Summad on alguses küll üsna piiratud, nii et ainult sellele lootma jääda ei saa.

Kui minimängud jutuks tulid, siis korralikule avatud maailma seiklusele kohaselt neist puudust ei tule. Mõned on Suure Autoröövi sõpradele pisut tuttavamad – keegel (hei, Niko), piljard, noolemäng. Aga leidub ka eksootilisemat kraami nagu monetiseeritud mahjong ja palju teisi Jaapani hasartmänge, millest siinkandis eriti kuuldud pole. Õnneks on see osa teosest täiesti vabatahtlik, aga kui nukid pisut puhkust tahavad ning hallrakud sügelevad, võib proovida neid näiteks Jaapani male shōgiga teritada. Ja loomulikult pole kuhugi kadunud kõigi suur lemmik – karaoke.

Rääkides jaapanipärastest asjadest. Kui varasemalt kippus Sega Yakuza läänemaailma jaoks kohandatud versioonidest “liiga” Nipponipäraseid elemente välja noppima, siis seekord on kogu originaalsisu alles. Nii hostess club’id, telefoniklubid, Jaapani täiskasvanute filmitööstuse staarid pea kõigis naisosades ning ka videotoad, kus viimatinimetatutega lähemalt tutvuda saab (seda küll PG formaadis). Pean tunnistama, et mängus oli aspekte millest paremini aru saamiseks pidin Wikipedia appi võtma, aga võimalus autentset elamust saada on minu arvates vaid tervitatav. Nii et uks lukku, klapid pähe ja kui see sisu sinu teetassi ei passi, siis otsi köögikapist piparmünti ning liigu looga edasi, suure finaali poole.

Finaalini on jõudnud ka käesolev ülevaade. “Yakuza 0” ei sobi kindlasti päris igaühele, kuid ta on värskendavalt poliitiliselt ebakorrektne, lugu on hea, võitlus lõbus ja tegelased isikupärased ning meeldejäävad. Mängu avatud maailm on väga elav ja värvikas, kuigi võrreldes paljude teistega on ta suuruselt suisa mikroskoopiline, kuid selle eest erinevaid kõrvalmissioone ja minimänge tihedalt täis pikitud. Soovi korral jätkub tegevust rohkem kui sajaks tunniks ning arvestades, et mängu hind on nende ridade kirjutamise ajal kõigest 20 eurot, tasub “Yakuza 0” nullist suurema huvi korral kindlasti proovimist.

Yakuza 0
HEA
Huvitav lugu
Värvikad tegelased
Elav maailm
HALB
Pisut aegunud graafika
4.5
Platvormid: PC, PS4
Ilmus: 24. jaanuar 2017
Arendaja: SEGA
Väljaandja: SEGA
Ülevaade tehtud: PS4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_playstationosta_steamosta_gamestarosta_euronicsosta_amazon