Metro Exodus – kihuta, vagun sinine

0

Käesolevaks aastaks välja kuulutatud mängude nimekirja vaadates ohkasin kergendatult – uue konsoolipõlvkonna ootuses tegeleb suur hulk stuudioid ilmselgelt neile mängude treimisega. See on hea kahel põhjusel: esiteks on lootust, et saan oma tulevase PS5 peal ka esimesel päeval midagi mängida. Ja teiseks on lõpuks ometi aega tegeleda seni oma järjekorda oodanud audiovisuaalsete teostega ning üritada kummutada mu enda motot “elu on lühem kui backlog”. Üks tõrvatilk oli selleaastasesse (minu jaoks) mõttetute mängude meepotti siiski sattunud. “Metro Exodus”. See on kahjuks tõenäoliselt hea. Õnneks ilmub ta aasta alguses, saab kiirelt kaelast ära ning võib mõnuga sukelduda möödunud kümnendi paremate pärlite järele. Jooksin meeldetuletuseks sarja kahest eelmisest osast läbi ning jäin ootama millal Postikana kauatehtu-kaunikese mu kodulähedasse pakiautomaati poetab.

Kui kallis lugeja veel ei tea, siis “Metro” mängud põhinevad Dmitri Gluhhovski postapokalüptilisel raamatusarjal ning räägivad inimestest, kes globaalse tuumasõja eest Moskva metroos varju otsisid. Juba 20 aastat pole enamik neist radioaktiivse saaste tõttu jalga maapinnale tõstnud ning suurem osa lastest pole päikest kordagi näinud (ärge minu käest küsige kust nad D-vitamiini saavad). Metroojaamades ja -tunnelites veedetud elu pole olnud kerge. Hakkama peab saama erinevate maailmavaadete vaheliste konfliktide ning emakese Looduse ja radiatsiooni viljakas koostöös sündinud mutantidega.

Exoduse peategelaseks on kahe eelmise mängu (“Metro 2033” ja “Metro: Last Light”) kangelane Artjom, Rahvamajanduse Saavutuste Näituse jaamas üles kasvanud noormees. Kodulinnas pahandustesse sattunud, on ta sunnitud selle saastunud tolmu oma jalgadelt pühkima ning tutvuma elu võimalikkusega mujal. Juhuste kokkulangemisel on käepärast vana auruvedur, millega Venemaa avarusi mõõta. Naine, äi ja mõned Sparta-nimelise üksuse võitlejatest kaasa ning teele. Raudteele.

Juba esimeses peatuses võib näha üht sarja uuendustest. Päris avatud maailmaga tegemist pole, mäng on endiselt jaotatud erinevateks tasemeteks, kuid mõned kaardid on varasemast oluliselt suuremad. Maailm on paraku tühjavõitu ja erilist avastamislusti just ei paku. Kiirreisimise võimalus puudub ning mõnel tasemel leiduvad sõidukid on väga puise juhitavusega. Missioonide alguspunkti vantsimine võib seega pisut tüütuks muutuda. Ilmselgelt ei ole ka päevinäinud 4A Engine mängumootor loodud nii suurte kaartide vajadusi arvestades. Laadimisajad on pikad ning kuna kõrgematel raskusastmetel on vikatimehe tööriist pikk ja vahe, kipuvad laadimisekraanid ka öösel unenägudesse kummitama tulema.

Teise suurema uuendusena on kadunud sõja eel toodetud kvaliteetsematel padrunitel põhinev kauplemissüsteem, mis on asendatud meisterdamise ning selleks vajaliku tooraine otsimisega. Ressursse on kahte tüüpi, lisaks võimalus leitud relvadelt tükke eemaldada ning vastavalt enda soovile kokku kruvida. Mängija fantaasiale pannakse siiski päitsed pähe – kombineerida saab vaid samaliigiliste relvade osi. Artjomi seljakotis on selleks väike töökoda, mis lubab ka filtreid, viskenuge ning vibunooli meisterdada. Laskemoona valmistamiseks ning relvade puhastamiseks tuleb siiski maailmast töölaud leida.

Suurem osa relvi on varasemast tuttavad ning nende tunnetus pole 2013. aasta “Last Light’iga” võrreldes oluliselt tänapäevasemaks muutunud. Tulistamine on enam-vähem okei, aga näiteks “Destiny” tasemest on asi kaugel. Relvade efektiivsus langeb kui nad poriseks saavad. Tulistamisel tavaliselt tekkiv nõgi pole küll veidral kombel probleemiks. Et relva põlve otsas puhastada ei saa on pisut kummaline. Kollanokast ajateenija saab sellega hakkama, aga konfliktides karastunud endine Sparta võitleja mitte?

Maailmast võib leida uuendusi ka Artjomi varustusele – taskulambile, gaasimaskile, dünamole, kiivrile, kompassile ning kaitseülikonnale. Valida tuleb erinevate omaduste vahel – kõike head korraga ei saa. Hing tahaks võimsamat taskulampi kombineerida parema akuga, kuid kuri arendaja lubab neist valida vaid ühe. Sama lugu on ka enamiku relvauuendustega – näiteks parem tulejõud saavutatakse täpsuse arvelt. Mitmikmängus oleks selline tasakaalustamine arusaadav, aga üksikmängus vähendab see veelgi motivatsiooni maailmast uuendusi otsida. Kui avastamiskihk siiski sees, aitab teed leida “päris” paberile trükitud kaart. Plusspunktid, see on äge.

Vähesed kõrvalmissioonid on igavavõitu, aga vähemalt näevad avatumad tasemed tõsiselt kaunid välja. Täiskuu taiga öös on lummav. Ja need vahvad tarekesed! Paraku vähemalt konsoolidel objekte ja tekstuure liiga lähedalt uudistada ei tasu, siis on illusioon kiire hajuma. Eriti just tunnelid tunduvad sarja eelmise osa PS3 versioonist pärinevat. Ka nii mõnigi maailmast leitav objekt tuleb eelmistest mängudest tuttav ette. Jah, taaskäitlemine on väga keskkonnasõbralik, aga miks peaksid Last Light’i ustava ratsu Regina joonised rippuma mingi hüti seinal, Moskvast 800 km kaugusel? “Pühademuna” või ajanappusest tingitud “ratsimine”?

Vastaste tehisintelligents on vanakoolilikult tuhmivõitu. Kipuvad teised otse peale jooksma, ainult “Uraa!” on puudu. Seda, et langenud vaenlased pooleldi maailma sisse jäävad tuleb ka teistes mängudes ette, aga “Exoduses” on marionettidena tõmblevad kadunukesed pigem reegel kui erand. Suurem osa mutante on eelmistest mängudest tuttavad. Moskvast väljaspool kohtab ka mõnd uut, aga nende disain on võrreldes klassikutega üsna lihtsakoeline. Toreda detailina võib mõnel liigil näha sugudevahelist erinevust nii välimuses kui käitumises.

Homo sapiens’ide häälnäitlemine jätab pehmelt öeldes soovida. Ingliskeelne ei kannata mingit kriitikat, soovitan valida venekeelse heli ning lisada sellele vajadusel sobivas keeles subtiitrid. Helidisain on kehvapoolne ning ruumiline heli ebausutav. Ka valgusega on midagi valesti – normaalset heledustaset ei ole võimalik saavutada. Kas on siseruumides nii kottpime, et taskulambi abita ei näe sõrmegi suhu pista või “põlevad” väljas päikese käes heledad toonid täiesti ära. Nii leidsin end pidevalt menüüst gamma seadet edasi-tagasi kruttimas. Sarja eelmistes osades taolist probleemi polnud. Kahtlustan, et midagi on nihu läinud kurikuulsa kiirtejälgimise toe lisamisega arvutiversioonile.

Olgu, narratiivilemb nagu ma olen, väikesed tehnilised probleemid ei segaks kui see va lugu oleks eelmiste osade tasemel. Tahtmata liiga palju reeta, tegu on klassikalise teekonnafilmiga videomängu võtmes. Lugu mind kahjuks eriti kaasa ei haaranud. Rongis valitsev kambavaim on tore, aga meeldejäävaid tegelasi vähevõitu. Mõned lootustandvamad karakterid saavad ekraaniaega vaid loetud minutiteks. Eelmistest osadest tuttav karmasüsteem on tagasi ning mulle meeldis, et Artjomi teod mõjutavad seekord pisut rohkem ka loo käiku, mitte ainult lõpplahendust ning paari rida dialoogis.

Kuna tegevus toimub suuremalt jaolt maapinnal, on atmosfäär oluliselt helgem kui sarja varasemates osades. Õnneks või kahjuks on Issanda loomaaed piisavalt kirju ning peategelane ennast liiga mugavalt tunda ei saa. Puristide lohutuseks pole päris kadunud ka klaustrofoobilised tunnelisektsioonid.

Ei, “Metro Exodus” pole kindlasti halb mäng. Lihtsalt üsna keskpärane. Eelmiste osade võlu ja šarm on vähemalt allakirjutanu arvates “tõlkes” kaduma läinud. On õnnestumisi, aga paraku ka puudujääke. Olen kuulnud arvamusi, et puine tulistamismehaanika ja kehv valgustasakaal kuuluvadki üleelamissugemetega mängu juurde. Et selle žanri mängitavus peabki vilets, vabandust, raske olema. Mu kristallkuul ja Occami habemenuga kahtlustavad küll, et väike stuudio seadis endale lihtsalt liiga suure eesmärgi ning ei suutnud seda lõpuni ellu viia. Ehk läks pisut liiga palju auru vile peale? Ning ojaa, Aurora auväärset nime kandval veduril on ka töötav vile – sealt tuleb hindele pool punkti lisaks.

Täishinna eest ma “Metro Exodust“ soovitada ei julgeks. Samal päeval ilmus muide ka üks teine tuumasõjajärgsest maailmast rääkiv mäng, mille tegevus toimub puhtjuhuslikult 2035. aastal ning mis õigustab enda oluliselt väiksema numbriga hinnasilti pisut paremini. “Metro Exoduse” puhul tasuks pigem allahindlust oodata. Ehk parandatakse selleks ajaks ka mõned vead ära.

Metro Exodus
HEA
Kaunis maailm
HALB
Tehniliselt pisut katki
Aegunud mängitavus
3.5

Platvormid: PC, PS4, Xbox One
Ilmus: 15. veebruar 2019
Arendaja: 4A Games
Väljaandja: Deep Silver
Ülevaade tehtud: PS4 Pro

Mängu saab osta siit:
osta_xboxosta_playstationosta_steamosta_euronicsosta_amazonosta_epic